linnupoja

Überorgunnitarid

2008-07-02T14:50:04+03:00

Käisime eile Kerttuga lõunal, et arutada a) surfilaagriks ettevalmistust b) surfilaagrit c) surfilaagrist taastumist. Lõppkokkuvõttes kujunes sellest järjekordne, meile nii omane, überorgunn. Tavaliselt on überorgunn meie mõistes selline organiseering, et teoreetiliselt peaks kõik olema viimse detailine paika pandud, aga praktilises osas läheb kõik valesti juba eos. Toon teile näite meie überorgunnist.
Kaia: Nonii, mis Põss ja Kert arvavad.
Kerttu: No ma hellasin Põssile 5 korda aga ta ei vastanud.
Kaia: Okei, aga paneme meie tegevuskava paika. Kas me tahame minna?
Kerttu: Võiks minna, aga samas on rahast veits kahju. Ühepäeva pilet 200, kokku siis neli sotti, bena (loe: bensiin), ööbimine 100,- parkimine 100.-, söök, jook- meie puhul on see rahh ikka meeletu, mis sinna läheb.
Kaia: Okei, lähme minu Yarisega, see ei võta palju bensiini, aga kui me lähme neljakesi, K ja M-iga, siis läheb raskeks sinna mahtumisega.
Kerttu: No a teistesse autodesse ei saa ju surfivarustust panna?
Kaia: (Paus) Hmm, jah, selles suhtes on sul õigus. (Paus, rüüpab lonksu õunamahla). Aga mis päeval me siis lähme?
Kerttu: No mul on reedel poole kaheksani trenn.
Kaia: Sa seda asendada ei saa?
Kerttu: Ei saa, sest keegi teine ei anna minu asemel seda trenni.
Kaia: Aga oletame, et me lähme reede õhtul, siis mis kell me minema saaksime?
Kerttu: No mul lõppeb 19.30, kui siva teeks, võiks kaheksa startida.
Kaia: Okei, nii (loeb näppudel) üheksa, kümme, jõuaks kümnese praami peale, kui bronne on.
Kerttu: Vaevalt, et on.
Kaia: Aga siis me oleme pool 11 Saaremaal ja jõuame kohale umbes keskööks.
Kerttu: Ei jõua küll, sest me teeme niikuinii nii palju peatusi.
Kaia: Ja kui me kohale jõuame, peame veel telgi püsti panema ja varustuse maha tõstma.
Kerttu: Ja me peame auto ilmselt jätma 100 km kaugusele sellest laagripaigast, sest öösel mingit transporti parkla ja laagri vahel orgunnitud ei ole.
Kaia: Okei, aga kui me lähme hommikul vara?
Kerttu: No aga siis pole mõtet väga vara minna, mis vahet seal on, kas me jõuame kohale kaks või kaksteist.
Kaia: Tahaks ikka merele ka jõuda, muidu me hakkame kohe lällama.
Kerttu: Ega mina niikuinii ei surfa, ma olen siis K ja M-ga niisama, kui sa merel oled. Aga ma ei tea, kuidas see ööbimine välja näeb?
Kaia: Mismõttes?
Kerttu: Et oleme ühes telgis, te musitate ja me M-ga vaatame pealt?
Kaia: Lollakas, ega me kogu aeg ka ei musita.
Kerttu: Nojah. Aga mis siis, kui vihma sajab? Pool rott on ju telgis siis magada?
Kaia: Aga mis Diivas toimub?
Kerttu: See on, jah, hea variant, et lähme sinna ja magame autos pärast?
Kaia: Hotelle ju on.
Kerttu: Okei, aga millal tagasi?
Kaia: K arvas, et praami bronnid on ammu müüdud.
Kerttu: Aga jääme siis esmaspäevani?
Kaia: K ja M peavad ju tööle minema.

Ja nii see jutuvadin kestis, kuni meil polnud üldse enam kindlad ühel hetkel, kas me minna tahame. Aga, nagu selgus täna, me siiski lähme:) Überorgunnimatult.

Jätkub....

Jänes Artur

2008-06-27T14:17:47+03:00

Tööluus. Kui teha oleks palju, aga süda ihkab täiendada blogi, tulebki seda teha. Sest muidu jääb kripeldama, et miks ma blogi ei täienda ja, olgem ausad, ega töö pole jänes, et ta eest ära jookseb. Ükskord võib-olla oli ka.
Minul ja musil on nüüd laps. Eiei, tegu pole 14000.- koerakesega, mida kotis saab tassida ja nunnult riidesse panna. Tegelikult pole sellel koeral ka midagi viga. Koerad on armsad, lapsed ka. Seni, kuni nad pole enda omad:D Välja arvatud meie laps Mihkel, kes on nii hea laps, et lausa lust on. Seega, Musi Kerttu on tõusnud tädi-staatusesse. Kerttuga oleme vahepeal nats jonninud, sest Kaia on nats eemaldunud. Nats-Nats- Lati Pac. (Ja C peal peaks see naljakas märk olema, aga minu IT-alased teadmised pole teab, mis võimsad.) Aga Kerttu saab sellest aru, et Kaia ei kao kuskile ära. Aga vahepeal Kaia ja Kerttu jonnivad ja õiendavad, aga siis Kaia ja Kerttu lepivad ära, sest Kerttu saab aru, et Kaia on niiiiiii armunud. Ega Kaia ja Kerttu armaskus pole jänes, mis eest ära jookseb. Kerttu ja Kaia on hetkel tööinimesed, vähemalt nad soovivad luua sellist kuvandit või soovunelmat. Tegelikult on Kaia ja Kerttu ikka natuke ülevindi organiseerijad-luuserid. Kui neist ei saa advokaati, saavad neist kindlasti avokaadod, näiteks. Või jänesed, kes töö eest ära jooksevad.

Update

2008-06-13T15:36:11+03:00

Appi, kui piinlik mul on, et ma oma sissekandeid ammuammuammu täiendanud pole. Lihtsalt nii palju on tegemist ja esmaspäevast algas veel tööinimese elu advokaadibüroos. Igatahes olen elus, Liis on küll nüüd jälle suveks USSA sõitnud, aga selle-eest on niii niiii hea olla tänu Sulle:)

Tennise austuseks

2008-05-21T10:41:14+03:00

Hanna, kui sa seda peaksid läbi mingi jumala tahte lugema, siis palun tea, et me Gretaga avasime eile tennise hooaja ja kuigi muidu oli nii enam-vähem tipp-topp, siis pärast 50-minutilist mängu, rippus meie mõlema hing niidiga kaelas, sest me olime nii sumrväsinud. Aga nüüd ootame su tagasitulekut, et siis hakata näiteks Angerjaturniiriks valmistuma:P Reedel mängime jälle.

Mis puutub Backstreet Boys'i kontserdisse, siis nii naljakas, kui see ka poleks, oli minu arvates tegemist ühe parima kontserdiga, kus ma käinud olen. Tõesõna, inimesed olid nagu ekstaasis, kui poisid laval keksisid ja laulsid "Quit playing games with my heart'i". Meil olid istekohad ja kes ütleb, et eesti mees pole tantsulõvi, paneb ikka täiega puusse. Sest isegi imepisike pinkide vahe ei takistanud minu kõrval istuval nii umbes 40-aastasel onul jalga taktis kaasa löömast, kaasa huilgamast ja pärast, kontserdi lõpupoole, isegi püsti seismast ega sheikimast.
Mu kallis, nunnu, armas, mis iganes sõberike alustas minuga täna hommikul, kui ma Tartusse jõudsin, vestlust tavapärasest erineval moel, öeldes mulle: oo donna väike hannibal kannibal privetik. Oh, elu on praegu ilus:) Või siis Lius:P
Pluss, Põss pani mulle pähe mõtte, et milleks ma jukerdan purjeluaga, kui me võiks kõiks koos Kite'i sõita. Tema olevat käinud Indreku (oli vist) juures koolitusel ja nüüd pöörab mind ka kite'i usku. Ei jää vist muud üle, kui oma laud (mitte kirjutuslaud)vahetada kite'ilaua vastu. Nojah, ma täna veel vaagin seda mõtet ja siis otsustan.

Saunaskäik 21-aastase moodi

2008-05-19T11:07:37+03:00

Eile pidin ma saunalavalt alla sadama, sest ma naersin lihtsalt nii kohutavalt, et endal hakkas isegi piinlik. Põhjus on imelihtne. Ei ole mina/ seega kindlasti ka Kerttu/ Liis ka äkki mitte veel täskasvanud. Tegelikult võib-olla Liis on. Aga mina kindlasti ei ole ja seda keeldub uskumast ka minu isa. Läksin pärast isa sauna. Istusin korraks voodile, mis sauna eesruumis on, kui kuulen korraga, kuidas isa ukse taga kobistab ja ütleb: "Vaata, seal on see sinu pisike viht ka." "Aa, okei, ma näen jah. Tänks." "Aga kasta see siis sinna teise kausi sisse enne, kui vihtlema hakkad." "Muidugi". Läheb kaks minutit mööda, tegelikult küll siiski vist pisut vähem, kui kuulen, kuidas isa jälle tagasi sauna juurde tuleb ja ukse tagant hüüab: "Kats, kui sa pesema hakkad, tee leiliruumi uks vahelt lahti." Muigan omaette ja mõtlen, et ma teen ju alati nii ja hüüatan: "Mhmmhm!" Istun siis lõpuks leiliruumi maha, kui kuulen, ei või olla, jälle oma isa mulle näpunäiteid jagamas: "Võta väljast see istumisalus, siis on mõnusam, noh, et ei ole nii kuum." Kui ma selle lause olin ära kuulnud, ei saanud ma enam vait olla ja hakkasin nii jubedalt naerma,et isa sai ka aru, et liiale ei maksa minna. Kui 22-selt inimesed vanasti abiellusid, siis mina olen 21-selt veel sellises vanuses, et ei saa isa arvates saunaski üksi käidud.

Jurjevi tervituseks!

2008-05-10T14:05:11+03:00

Ma ei sallinud üldse Tartut, aga nüüd olen ma sellest heade mõtete linnast joovastuses. Käisime eile Athena keskuses kontserdil. Istusime Ingmariga esimeses reas ja hakkasime täiesti valel ajal naerma. Siis vanad inimesed meie kõrval vaatasid meid imelikult, aga meid ajas see veel rohkem. Ja kes mind tunnevad, peaksid teadma, et ma ei saa siis üldse enam pidama, kui ma naeran ja mind imelikult vaadatakse. Ja mu nimi on ka imelik.

Pannkoogin

2008-05-05T20:44:28+03:00

Need pikad pühad võib küll lugeda õnnestunuks. Kuigi vabad päevad sisaldasid endas kõiki emotsioone, jäävad kõige rohkem meelde rõõm, veri, higi ja pisarad. Ja neid oli kohe palju-palju.
Ekipaaž Kaia-Laura-Ingmar alustas laupäeva hommikul kell 7.15 teekonda Tartust Lääne-Virumaale "Teeme ära" raames metsa koristama. Ekipaaž Liis-Mihkel alustasid sama eesmärgiga sõitu Tallinnast ja kohtusid Valgejõel. Okei, tegelikult on see siiski vist Harjumaal?! Kuigi ma enda meelest ei loobi asju metsa alla, siis isegi, kui ma seda mõnel harval juhul tegin, ei tee ma seda nüüd enam mitte iilagi, sest see oli ÕUDUS astmel 6598393737363916352, kui palju prügi me leidsime. Esimese 45 minutiga korjasime viie peale 5 ma-ei-tea-mitme saja-liitrist-kotti täis igasugust, sõna otseses mõttes, s****. Isiklikult soovin tervitada seda inimest, meest või naist, kes otsustas kakada plastikkotti ja selle ilusti põõsa alla sokutas. Samuti kallid sellele totakale, kes viis metsa alla kahhelplaate nii 50 kilo ulatuses ja loomulikult musid sulle, kes sa oma süstla samblikule asetasid. Kui sina, kes sa unustasid oma kaevuluugi metsa ja seda mingil põhjusel tagasi tahad, võta minuga ühendust ja koos leiame probleemile lahenduse! Kui mets sai koristatud ja me tolmuste/higistena lõpuks Eismasse jõudsime, algasid sportmängud. Kuigi mu huul löödi korvpallis lõhki alles selles lahingus, mis toimus enne saunaminekut, oleks paslik ürituste ajakava segamini ajada ja märgin selle kohe ära. Hoolimata verisest huulest, ei katkenud meie ind teha lollusi ja kuigi meie Kerttuga (kes Taavi ja Kerdiga ka Tallinnast ühel hetkel kohale vurasid) olime platsil nagu kaks lille, kes tegid oma lollakat naeru, tahtsid teineteist pikali joosta ja tassisid teineteist seljas.
Millalgi tuleks jõuda selle pisarate osani ka. Kuigi mu huul jooksis verd (ma dramatiseerin praegu asja ei üle- sealt ei pursanud verd nagu arterist, aga käe sain seda kuivatades küll veriseks), hakkasime ühel hetkel -(siis, kui vabavisetest kolm viiest sisse olid läinud- sellise kvoodi pani paika mu isa) vabavisked sooritanuna sauna vahet jooksma. Poisid ikka ees ja tüdrukud järel. Ühel hetkel läks järjekord sassi ja kõik olid segamini laval, sooviga joosta kuumast saunaruumist otse jääkülma vanni, mida kattis kilest ehitatud "asi". Kui Kerdi kord oli sisse sulpsata, pani ta käe kuidagi valesti ja see "asi" läks katki. Ja oh sa taevas, millist püha viha mina siis täis läksin. Hakkasin kisendama ja jonnima nagu pooletoobine, jooksin saunast minema ja kutsusin kõik teised ka kättemaksuks kaasa. Kui Kerttu meid mõne tunni pärast lepitada tahtis, vihastasin ma Kerttu peale, et ta on Kerdi poolel ja nii me siis kolmekesi riidlesime ja süüdistasime üksteist. Ühel hetkel, nii pool 2 öösel, teatas Kert, et ta läheb ära Tallinnasse ja talle tullakse järgi. Järgmisel hetkel teatas Kerttu, et tema ei taha ka jääda ja läheb ka minema. Ainuke jama on selles, et ta auto jääks ju siis Eismasse. Olime juba kõik erisuundades minemas, kui Kerttu mulle ütles, et ma näen välja oma kapuutsiga nagu kondoom, mina hakkasin naerma ja ütlesin, et ma tahan, et ta oleks minu sõber rohkem kui Kerdi oma, me kallistasime, musitasime ja lepitud sai. Kerdiga istusime ka voodi peale, sossutasime mitu minutit ja leppisime ka ära. Sellised on need 21-aastaste riiud- nagu väikestel lastel, kes oma tahtmist ei saa.
Pühapäeva hommikul sündis plaan minna avastama Ida-Eestit ning teekond kulges marsruudil Eisma-Rutja-Kalvi mõis-Toila rand-Oru park-Sillamäe-Narva-Sinimäed-uuesti Oru park-Kunda-Eisma. Pikemalt sellest rallist ei räägi, eks need, kes käisid, teavad niigi, ent kõige ägedam oli see, kuidas me pidime Narvas naeru surma surema. Läksime ühte naljakasse poodi, sellisesse, kus vähemalt mina käisin Peterburi-aastatel viimati, et osta miskit juua. Laura maksis mu ees parajasti, kui pilk jäi pidama kulinaaria leti pannkookidel, mis olid eelmise päeva kuupäevaga, juba kergelt sinakaks tõmbunud ning sildil seisis: " PANNKOOGIN". Lisaks sellele, et me naersime juba seal poes, hirnusime me veel mitu head minutit selle ees seistes. Kui teil midagi teha pole, võiks koos pannkookida näiteks.
Eile õhtul lahkusid meie seltsist perekond TikuTaku ja jäime neljakesi koos minuga. Mina pugesin tõttu ning pärast poolt pudelit Minttut järgnesid ka teised mulle. Kui ma täna hommikul ärkasin, vaatasin, et Ingmar veel tudub, aga Laura on kadunud. Ronisin pidžaamas trepist alla, astusin uksest välja, kõndisin sauna poole, nägin, et Laura joob selle eest diivanil hommikukohvi, heitsin tema kõrvale ja hoolimata sellest, et kell oli 1 päeval ja tarvis oleks asjalikuks hakata, panin silmad kinni, lasin päikesel end soojendada ja tundsin, kui lill see elu ikka on:)

Mu Kallis Bibi-Tibu Kerttu. Ma luban, et su sünnipäevast täna, kui sa Tartusse jõuad ja su 22. eluaastast saab kõige igavam aasta su senises elus:P

BUUUU

2008-04-28T13:09:00+03:00

Tegelikult peaks Pärnust Tartusse saama vähem kui kolme tunniga. Aga A ja B-l kulus nende kahe linna vahelise vahemaa läbimiseks just nii palju aega. Kõigele lisaks oli A-l bensiin otsas ja kui A lõpuks Tartusse sisse sõitis, näitas mingi näidik, mille nime A ei teadnud, et sõita saab veel 1 km enne kui bensiin täitsa otsa saab. Miks olid A ja B üldse Pärnus? A ja B olid Pärnus sellepärast, et avada suvehooaeg. Kui A ja C esimestena Pärnusse jõudsid, hotelli asjad ära viskasid ja suundusid Rüütli tänavale sööma ja tervitusjooki võtma, ütles C A-le, et kujutad ette, meie avame nüüd suvehooaja. Kui B ka õhtuks Pärnusse jõudis, siis C juba tudus A voodis, mis sest et kell oli alles 6 õhtul ja kella 7-ks oleks ta pidanud minema onu juubelile. A ja B läksid ühele kokkutulekule ja selle asemel, et lihtsalt rahulikult mälestustest rääkida ja naerda, hakkas laua taha kogunenud seltskond üksteise võidu tooste ütlema ja oleks siis nii olnud, et iga toost oleks erinev. Ei, ei. Kõik toostid olid ühesõnalised, seda pidi ütlema kõvema häälega ja rõhuga viimasel silbil: „Pattayaaaaaa!“. Lisaks A-le ja B-le tulid kokkutulekule ka isikud D ja E, küll mõneti hilinemisega, sest E saabus Tallinnast mootorratta seljas. Vahepeal sai A kokku F-ga ja käis vaatas, kuidas C-l onu juubelil läheb. Aga kella 11-ks olid A ja B ja ülejäänud seltskond valmis minema klubituurile. Kuna A tahtis, et F ka nendega kluppi tuleks, viiski F oma masina koju ja tuli tagasi linna (samas, ega see Pärnu nüüd nii suur pole, et peaks rääkima linna tagasi sõitmisest).
Kell 4 hommikul otsustas A, et aitab küll jauramisest, lähme F-ga minema. B ja C tahtsid veel kluppi jääda teistega. A ja F läksid minema ja suundusid unedemaale. Umbes tunni aja pärast lahkus ja F hotellist. Uuesti umbes paari tunni pärast tegi A silmad lahti ja vaatas, et koju olid jõudnud B ja C.
Keskpäeval A teatas, et kui ta kohe süüa ei saa, sureb ta ära, mistõttu B ja C kiiresti end valmis panid ja helistasid I-le ja J-le, kest sõitsid juba Tallinnasse, aga keerasid otsa ringi ja tulid meiega Stefanisse sööma. Pärast sööki oli vaja tududa ja I ja J alustasid taaskord teed Tallinnasse. Paarikümne minuti pärast lahkus hotellist ka C, sest sõitis tagasi päälinna ja jättes A ja B tuttu. Kui A ja B tudusid, astus ühel hetkel nende tuppa sisse F, kes oli tulnud oma nunnusid vaatama ja ajas meid üles lausega: „Noh, A, siit aknast sa alla rippusidki jah?“ F lahkus, A ja B tõusid, läksid seljankat sõitma ja hakkasid alles 2 tunni pärast Tartusse sõitma kahe eraldi autoga. A suutis kaks korda valele poole pöörata, mille peale B eriti ülemeelikuks läks.

Küsimus: Leida põhjuslik seos A, B, C, D, E, F, I, J vahel.

Variant: Kas vääramatu jõu korral poleks F A-ga varem ära läinud?

Kuidas meist Liisiga inimesed said. Vol 1.

2008-04-25T15:33:27+03:00

Tegelikult peaks alustama sellest, kuidas me allakäigu trepile Kerttuga jälle keset nädalat sattusime, aga see oleks kohatu saabuva suve ootuses, sest suvel jõuab sellest veel kirjutada küll, kuidas me mööda kõiksugu võõrutusravisid käime.
Seega kirjutame positiivses noodis. Kui Kaia oma asjadega lõpuks linnas ükskord valmis sai, oli Liis Kaia poole juba teel. Kui Kaia kodus akna all riideid vahetas, jõudis Liis juba Kaia juurde. Kui Kaia ja Liis ükskord Tabasallu jõudsid, oli tuul juba tõusnud. Kui Kaia ja Liis lõpuks rulluisud jalga said ja Tristani abiratastega ratta töökorda said, olid neiud juba elevil. Kui Kaia ja Liis 100 meetrit sõitnud olid, oli pulss juba laes. Kui Liis Tristanit tagant lükkas, pani Kaia tinnaga eest ära. Kui Liis ja Tristan järgi jõudsid, oli Kaia rõõmus. Kui Kaia Tristanile vastu sõitis, oli Tristan Kaiale juba sinililli korjanud. Kui Kaia ja Liis ja Tristan sõidetud said, olid kõik kolm rõõmsad:)

Musid, kallistan teid kõiki pooleks:) Ja homme Pärnusse, Haleluuja ja järgmisel laupäeval hakkame kodumaad puhastama ja kütame sauna ja vihtleme ja mökerdame üksteist saunameega kokku, hüppame bassusse, joome õlut ja võtame viimast. Viina võib ka võtta:P

To all the bitches in the world

2008-04-19T10:03:35+03:00

Tervitused neile neidistele, kes kolmandate isikute kaudu uurivad, kes see jube Kaia inimene on, googeldavad mu nime, leiavad blogi, siis ilmselt loevad meie seiklustest ja vangutavad pead. Olge sama "lahedad" edasi. No tule taevas appi.
Igatahes, põhjus, miks me Lauraga nii vara laupäeval üleval oleme, on see, et vaja on õppida ja kuigi me oleme maganud vaid mõned tunnid, ei ole see takistavaks jõuks pannkookide meisterdamisel. Mis mulle sellistel pohmaka hommikutel meeldib, on see, et sulg jookseb, aga mis suunas-sellest tahaks isegi aru saada. Ja kui ma nüüd õhtupoole seda üllitist loen, hakkan ilmselt naerma hobuse häälega, nagu meil Kerttuga tavaks on, siis loeb Kerttu seda ja imestab, kuidas Kaia nii lampi on jauranud ja naerab samasuguse hobuse häälega. Siis loevad muidugi need ägedad tädid ka seda blogi, kui neile tuleb jälle meelde uurida, mida Kaia vahepeal korda on saatnud.
Ei hakkakski eilsel peatuma pikemalt, vaid mainiks ära Helduri, kes end meie sekka pressis Püssikas. Ma ei tea, kust ta tuli ja miks ta tuli, ent tõsiasi on see, et tal polnud hambaid suus ja ta polnud vana selles suhtes, et kui pärast pidu räägid sõbrantsidele, et aaaaaaaaaaaah ma tegin hullu pidu vanema mehega, siis tema oligi VANA VANA. Nii umbes 65. Ma arvan, kusjuures, et ta oli prükkar, kes oli endale Püssirohu-pileti lunastanud kolme päeva toidu arvelt või siis ta oli lihtsalt tulnud kohale enne piletiraha küsimise algust. Oli Heldur nagu oli, mina olen teada-tuntud softy, kellel kasvõi sellest hing valusa lopsu saab, kui ämblikule peale astutakse ja sellepärast ei julgenud mina ka Heldurile öelda, et mine koju. Ühel hetkel, kui me olime jätkupeol agulikõrtsis ja ma tellisin endale rummkoolat ja seletasin müüjatarile, et ma tahan Spiced Goldi, oli Heldur minu kõrval ja palus, et ma ostaks talle Coca-Colat. No vahi heaoluühiskonda! Jälle läks minul hing härdaks ja selle ta ka sai. Aga vaene Heldur jäigi meie seltskonna juurde hängima ja chillima. (Tervitused Kerttu issile, kes ühel õhtul Kerttule helistas ja ütles, et nemad Kerttu emmega chillivad Moskvas ja hakkavadki nüüd seal Chillima. Jube nunnu). Mingil hetkel avastas Laura Helduri minu selja tagant ja pidi hakkama Heldurit ära ajama. Heldur nimelt pakkus,et me võiks kasiinosse sooja minna, sest seal pidavat õnne olema võimalik leida. Laura üritas seletada, et meil on enda kodus ka piisavalt soe ja Kaia ei pea sooja saamiseks kasiinosse minema. Mis Heldurisse veel puutub, siis ta andis mulle Cameli suitsupakile kirjutatud meiliaadressi (mis tähendab, et ta pole ikkagi prükkar?!) ja kui me hakkasime taksosse istuma, et tuttu minna, tuli Heldur mulle järele ja kinkis mulle suure musta täringu. Tegelikult pole täringut vajagi, sest ma tean, et ma olen viimasel ajal veeratanud üksnes "Kuusi" ja ma ei oskaks midagi enamat soovida, kui mul juba on. Äkki maailmasse rahu ja Somaalia lastele ka süüa ja mingit vaktsiini?Tegelikult jätan ma need soovid missidele edastada, sest muidu võtaksin ma nende laused ära ja neil poleks enam mitte millegagi "hiilata". Aga Heldur, aitäh!