linnupoja

No ma ei saa aru, miks sa üldse hakkad arstiks, kui sulle inimesed närvidele käivad. Võib-olla olen ma vale inimene antud teemal sõna võtma, aga täna hommikul jäi mulle küll natuke imelik mulje neist taevani kiidetud kodumaa arstidest. Kuna me hommikul ei suutnud normaalsel ajal ärgata, jäin ma ultrahelisse veidi hiljaks ning oma aega oodates jäi mulle silma üks väga vana onu, kes hingeldades sonograafia ruumi vastas olevasse röntgenituppa siseneda soovis. Ukse peal oli tõepoolest mingi silt, aga isegi mina ei näinud seda lugeda, kes ma istusin sellest uksest umbes 2 meetri kaugusel. Onu istus siis kabineti kõrvale oma aega ootama, kui ühest kolmandast kabinetist tuli välja vanemapoolne hallide megalokkidega arstitädi (ta meenutas natuke tädi Ruthi) ja kes hakkas kisama, et kuidas sa, papi, aru ei saa, et röntgeni aparaat on katki ja jaadajaada. Onuke vabandas ja ütles, et ta tõepoolest ei näinud, et seal see silt oli. Küsimuse peale, et millal aparaat korda tehakse, klähvis naine vastu, et kust tema teab, äkki homme ja üleüldse võib minna Nõmme polikliinikusse röntgenit tegema. No anna andeks, aga see onu oli juba seda nägu, et see oli suur tegu, ilma liftita neljandale korrusele saada, mis siis veel teise polikliinikusse minemisest rääkida. Igatahes onu läks ära ja tädi Ruth ka ja mina ootasin edasi. Tuli uus tädi röntgenisse ja hakkas ootama. Mina siis ütlen, et täna ei saa röntgenisse, katki on ja tädi küsis mult vene keeles, et millal saab? Mina oma vigases vene keeles, et mozet bõt zavtra. Tädi rääkis muga veel, aga mina temast rohkem aru ei saanud kui tema minust. Vaatas siis veel kord sinna kabineti uksele, ütles kõva häälega "Blinn" ja kõndis minema.