linnupoja

Tööluus. Kui teha oleks palju, aga süda ihkab täiendada blogi, tulebki seda teha. Sest muidu jääb kripeldama, et miks ma blogi ei täienda ja, olgem ausad, ega töö pole jänes, et ta eest ära jookseb. Ükskord võib-olla oli ka.
Minul ja musil on nüüd laps. Eiei, tegu pole 14000.- koerakesega, mida kotis saab tassida ja nunnult riidesse panna. Tegelikult pole sellel koeral ka midagi viga. Koerad on armsad, lapsed ka. Seni, kuni nad pole enda omad:D Välja arvatud meie laps Mihkel, kes on nii hea laps, et lausa lust on. Seega, Musi Kerttu on tõusnud tädi-staatusesse. Kerttuga oleme vahepeal nats jonninud, sest Kaia on nats eemaldunud. Nats-Nats- Lati Pac. (Ja C peal peaks see naljakas märk olema, aga minu IT-alased teadmised pole teab, mis võimsad.) Aga Kerttu saab sellest aru, et Kaia ei kao kuskile ära. Aga vahepeal Kaia ja Kerttu jonnivad ja õiendavad, aga siis Kaia ja Kerttu lepivad ära, sest Kerttu saab aru, et Kaia on niiiiiii armunud. Ega Kaia ja Kerttu armaskus pole jänes, mis eest ära jookseb. Kerttu ja Kaia on hetkel tööinimesed, vähemalt nad soovivad luua sellist kuvandit või soovunelmat. Tegelikult on Kaia ja Kerttu ikka natuke ülevindi organiseerijad-luuserid. Kui neist ei saa advokaati, saavad neist kindlasti avokaadod, näiteks. Või jänesed, kes töö eest ära jooksevad.