linnupoja

Hanna, kui sa seda peaksid läbi mingi jumala tahte lugema, siis palun tea, et me Gretaga avasime eile tennise hooaja ja kuigi muidu oli nii enam-vähem tipp-topp, siis pärast 50-minutilist mängu, rippus meie mõlema hing niidiga kaelas, sest me olime nii sumrväsinud. Aga nüüd ootame su tagasitulekut, et siis hakata näiteks Angerjaturniiriks valmistuma:P Reedel mängime jälle.

Mis puutub Backstreet Boys'i kontserdisse, siis nii naljakas, kui see ka poleks, oli minu arvates tegemist ühe parima kontserdiga, kus ma käinud olen. Tõesõna, inimesed olid nagu ekstaasis, kui poisid laval keksisid ja laulsid "Quit playing games with my heart'i". Meil olid istekohad ja kes ütleb, et eesti mees pole tantsulõvi, paneb ikka täiega puusse. Sest isegi imepisike pinkide vahe ei takistanud minu kõrval istuval nii umbes 40-aastasel onul jalga taktis kaasa löömast, kaasa huilgamast ja pärast, kontserdi lõpupoole, isegi püsti seismast ega sheikimast.
Mu kallis, nunnu, armas, mis iganes sõberike alustas minuga täna hommikul, kui ma Tartusse jõudsin, vestlust tavapärasest erineval moel, öeldes mulle: oo donna väike hannibal kannibal privetik. Oh, elu on praegu ilus:) Või siis Lius:P
Pluss, Põss pani mulle pähe mõtte, et milleks ma jukerdan purjeluaga, kui me võiks kõiks koos Kite'i sõita. Tema olevat käinud Indreku (oli vist) juures koolitusel ja nüüd pöörab mind ka kite'i usku. Ei jää vist muud üle, kui oma laud (mitte kirjutuslaud)vahetada kite'ilaua vastu. Nojah, ma täna veel vaagin seda mõtet ja siis otsustan.

Eile pidin ma saunalavalt alla sadama, sest ma naersin lihtsalt nii kohutavalt, et endal hakkas isegi piinlik. Põhjus on imelihtne. Ei ole mina/ seega kindlasti ka Kerttu/ Liis ka äkki mitte veel täskasvanud. Tegelikult võib-olla Liis on. Aga mina kindlasti ei ole ja seda keeldub uskumast ka minu isa. Läksin pärast isa sauna. Istusin korraks voodile, mis sauna eesruumis on, kui kuulen korraga, kuidas isa ukse taga kobistab ja ütleb: "Vaata, seal on see sinu pisike viht ka." "Aa, okei, ma näen jah. Tänks." "Aga kasta see siis sinna teise kausi sisse enne, kui vihtlema hakkad." "Muidugi". Läheb kaks minutit mööda, tegelikult küll siiski vist pisut vähem, kui kuulen, kuidas isa jälle tagasi sauna juurde tuleb ja ukse tagant hüüab: "Kats, kui sa pesema hakkad, tee leiliruumi uks vahelt lahti." Muigan omaette ja mõtlen, et ma teen ju alati nii ja hüüatan: "Mhmmhm!" Istun siis lõpuks leiliruumi maha, kui kuulen, ei või olla, jälle oma isa mulle näpunäiteid jagamas: "Võta väljast see istumisalus, siis on mõnusam, noh, et ei ole nii kuum." Kui ma selle lause olin ära kuulnud, ei saanud ma enam vait olla ja hakkasin nii jubedalt naerma,et isa sai ka aru, et liiale ei maksa minna. Kui 22-selt inimesed vanasti abiellusid, siis mina olen 21-selt veel sellises vanuses, et ei saa isa arvates saunaski üksi käidud.

Ma ei sallinud üldse Tartut, aga nüüd olen ma sellest heade mõtete linnast joovastuses. Käisime eile Athena keskuses kontserdil. Istusime Ingmariga esimeses reas ja hakkasime täiesti valel ajal naerma. Siis vanad inimesed meie kõrval vaatasid meid imelikult, aga meid ajas see veel rohkem. Ja kes mind tunnevad, peaksid teadma, et ma ei saa siis üldse enam pidama, kui ma naeran ja mind imelikult vaadatakse. Ja mu nimi on ka imelik.

Need pikad pühad võib küll lugeda õnnestunuks. Kuigi vabad päevad sisaldasid endas kõiki emotsioone, jäävad kõige rohkem meelde rõõm, veri, higi ja pisarad. Ja neid oli kohe palju-palju.
Ekipaaž Kaia-Laura-Ingmar alustas laupäeva hommikul kell 7.15 teekonda Tartust Lääne-Virumaale "Teeme ära" raames metsa koristama. Ekipaaž Liis-Mihkel alustasid sama eesmärgiga sõitu Tallinnast ja kohtusid Valgejõel. Okei, tegelikult on see siiski vist Harjumaal?! Kuigi ma enda meelest ei loobi asju metsa alla, siis isegi, kui ma seda mõnel harval juhul tegin, ei tee ma seda nüüd enam mitte iilagi, sest see oli ÕUDUS astmel 6598393737363916352, kui palju prügi me leidsime. Esimese 45 minutiga korjasime viie peale 5 ma-ei-tea-mitme saja-liitrist-kotti täis igasugust, sõna otseses mõttes, s****. Isiklikult soovin tervitada seda inimest, meest või naist, kes otsustas kakada plastikkotti ja selle ilusti põõsa alla sokutas. Samuti kallid sellele totakale, kes viis metsa alla kahhelplaate nii 50 kilo ulatuses ja loomulikult musid sulle, kes sa oma süstla samblikule asetasid. Kui sina, kes sa unustasid oma kaevuluugi metsa ja seda mingil põhjusel tagasi tahad, võta minuga ühendust ja koos leiame probleemile lahenduse! Kui mets sai koristatud ja me tolmuste/higistena lõpuks Eismasse jõudsime, algasid sportmängud. Kuigi mu huul löödi korvpallis lõhki alles selles lahingus, mis toimus enne saunaminekut, oleks paslik ürituste ajakava segamini ajada ja märgin selle kohe ära. Hoolimata verisest huulest, ei katkenud meie ind teha lollusi ja kuigi meie Kerttuga (kes Taavi ja Kerdiga ka Tallinnast ühel hetkel kohale vurasid) olime platsil nagu kaks lille, kes tegid oma lollakat naeru, tahtsid teineteist pikali joosta ja tassisid teineteist seljas.
Millalgi tuleks jõuda selle pisarate osani ka. Kuigi mu huul jooksis verd (ma dramatiseerin praegu asja ei üle- sealt ei pursanud verd nagu arterist, aga käe sain seda kuivatades küll veriseks), hakkasime ühel hetkel -(siis, kui vabavisetest kolm viiest sisse olid läinud- sellise kvoodi pani paika mu isa) vabavisked sooritanuna sauna vahet jooksma. Poisid ikka ees ja tüdrukud järel. Ühel hetkel läks järjekord sassi ja kõik olid segamini laval, sooviga joosta kuumast saunaruumist otse jääkülma vanni, mida kattis kilest ehitatud "asi". Kui Kerdi kord oli sisse sulpsata, pani ta käe kuidagi valesti ja see "asi" läks katki. Ja oh sa taevas, millist püha viha mina siis täis läksin. Hakkasin kisendama ja jonnima nagu pooletoobine, jooksin saunast minema ja kutsusin kõik teised ka kättemaksuks kaasa. Kui Kerttu meid mõne tunni pärast lepitada tahtis, vihastasin ma Kerttu peale, et ta on Kerdi poolel ja nii me siis kolmekesi riidlesime ja süüdistasime üksteist. Ühel hetkel, nii pool 2 öösel, teatas Kert, et ta läheb ära Tallinnasse ja talle tullakse järgi. Järgmisel hetkel teatas Kerttu, et tema ei taha ka jääda ja läheb ka minema. Ainuke jama on selles, et ta auto jääks ju siis Eismasse. Olime juba kõik erisuundades minemas, kui Kerttu mulle ütles, et ma näen välja oma kapuutsiga nagu kondoom, mina hakkasin naerma ja ütlesin, et ma tahan, et ta oleks minu sõber rohkem kui Kerdi oma, me kallistasime, musitasime ja lepitud sai. Kerdiga istusime ka voodi peale, sossutasime mitu minutit ja leppisime ka ära. Sellised on need 21-aastaste riiud- nagu väikestel lastel, kes oma tahtmist ei saa.
Pühapäeva hommikul sündis plaan minna avastama Ida-Eestit ning teekond kulges marsruudil Eisma-Rutja-Kalvi mõis-Toila rand-Oru park-Sillamäe-Narva-Sinimäed-uuesti Oru park-Kunda-Eisma. Pikemalt sellest rallist ei räägi, eks need, kes käisid, teavad niigi, ent kõige ägedam oli see, kuidas me pidime Narvas naeru surma surema. Läksime ühte naljakasse poodi, sellisesse, kus vähemalt mina käisin Peterburi-aastatel viimati, et osta miskit juua. Laura maksis mu ees parajasti, kui pilk jäi pidama kulinaaria leti pannkookidel, mis olid eelmise päeva kuupäevaga, juba kergelt sinakaks tõmbunud ning sildil seisis: " PANNKOOGIN". Lisaks sellele, et me naersime juba seal poes, hirnusime me veel mitu head minutit selle ees seistes. Kui teil midagi teha pole, võiks koos pannkookida näiteks.
Eile õhtul lahkusid meie seltsist perekond TikuTaku ja jäime neljakesi koos minuga. Mina pugesin tõttu ning pärast poolt pudelit Minttut järgnesid ka teised mulle. Kui ma täna hommikul ärkasin, vaatasin, et Ingmar veel tudub, aga Laura on kadunud. Ronisin pidžaamas trepist alla, astusin uksest välja, kõndisin sauna poole, nägin, et Laura joob selle eest diivanil hommikukohvi, heitsin tema kõrvale ja hoolimata sellest, et kell oli 1 päeval ja tarvis oleks asjalikuks hakata, panin silmad kinni, lasin päikesel end soojendada ja tundsin, kui lill see elu ikka on:)




Mu Kallis Bibi-Tibu Kerttu. Ma luban, et su sünnipäevast täna, kui sa Tartusse jõuad ja su 22. eluaastast saab kõige igavam aasta su senises elus:P