linnupoja

Ma ei sallinud üldse Tartut, aga nüüd olen ma sellest heade mõtete linnast joovastuses. Käisime eile Athena keskuses kontserdil. Istusime Ingmariga esimeses reas ja hakkasime täiesti valel ajal naerma. Siis vanad inimesed meie kõrval vaatasid meid imelikult, aga meid ajas see veel rohkem. Ja kes mind tunnevad, peaksid teadma, et ma ei saa siis üldse enam pidama, kui ma naeran ja mind imelikult vaadatakse. Ja mu nimi on ka imelik.