« 2008-04-28 | HomePage | 2008-05-10 »
05 May 2008
Pannkoogin
Need pikad pühad võib küll lugeda õnnestunuks. Kuigi vabad päevad sisaldasid endas kõiki emotsioone, jäävad kõige rohkem meelde rõõm, veri, higi ja pisarad. Ja neid oli kohe palju-palju.
Ekipaaž Kaia-Laura-Ingmar alustas laupäeva hommikul kell 7.15 teekonda Tartust Lääne-Virumaale "Teeme ära" raames metsa koristama. Ekipaaž Liis-Mihkel alustasid sama eesmärgiga sõitu Tallinnast ja kohtusid Valgejõel. Okei, tegelikult on see siiski vist Harjumaal?! Kuigi ma enda meelest ei loobi asju metsa alla, siis isegi, kui ma seda mõnel harval juhul tegin, ei tee ma seda nüüd enam mitte iilagi, sest see oli ÕUDUS astmel 6598393737363916352, kui palju prügi me leidsime. Esimese 45 minutiga korjasime viie peale 5 ma-ei-tea-mitme saja-liitrist-kotti täis igasugust, sõna otseses mõttes, s****. Isiklikult soovin tervitada seda inimest, meest või naist, kes otsustas kakada plastikkotti ja selle ilusti põõsa alla sokutas. Samuti kallid sellele totakale, kes viis metsa alla kahhelplaate nii 50 kilo ulatuses ja loomulikult musid sulle, kes sa oma süstla samblikule asetasid. Kui sina, kes sa unustasid oma kaevuluugi metsa ja seda mingil põhjusel tagasi tahad, võta minuga ühendust ja koos leiame probleemile lahenduse! Kui mets sai koristatud ja me tolmuste/higistena lõpuks Eismasse jõudsime, algasid sportmängud. Kuigi mu huul löödi korvpallis lõhki alles selles lahingus, mis toimus enne saunaminekut, oleks paslik ürituste ajakava segamini ajada ja märgin selle kohe ära. Hoolimata verisest huulest, ei katkenud meie ind teha lollusi ja kuigi meie Kerttuga (kes Taavi ja Kerdiga ka Tallinnast ühel hetkel kohale vurasid) olime platsil nagu kaks lille, kes tegid oma lollakat naeru, tahtsid teineteist pikali joosta ja tassisid teineteist seljas.
Millalgi tuleks jõuda selle pisarate osani ka. Kuigi mu huul jooksis verd (ma dramatiseerin praegu asja ei üle- sealt ei pursanud verd nagu arterist, aga käe sain seda kuivatades küll veriseks), hakkasime ühel hetkel -(siis, kui vabavisetest kolm viiest sisse olid läinud- sellise kvoodi pani paika mu isa) vabavisked sooritanuna sauna vahet jooksma. Poisid ikka ees ja tüdrukud järel. Ühel hetkel läks järjekord sassi ja kõik olid segamini laval, sooviga joosta kuumast saunaruumist otse jääkülma vanni, mida kattis kilest ehitatud "asi". Kui Kerdi kord oli sisse sulpsata, pani ta käe kuidagi valesti ja see "asi" läks katki. Ja oh sa taevas, millist püha viha mina siis täis läksin. Hakkasin kisendama ja jonnima nagu pooletoobine, jooksin saunast minema ja kutsusin kõik teised ka kättemaksuks kaasa. Kui Kerttu meid mõne tunni pärast lepitada tahtis, vihastasin ma Kerttu peale, et ta on Kerdi poolel ja nii me siis kolmekesi riidlesime ja süüdistasime üksteist. Ühel hetkel, nii pool 2 öösel, teatas Kert, et ta läheb ära Tallinnasse ja talle tullakse järgi. Järgmisel hetkel teatas Kerttu, et tema ei taha ka jääda ja läheb ka minema. Ainuke jama on selles, et ta auto jääks ju siis Eismasse. Olime juba kõik erisuundades minemas, kui Kerttu mulle ütles, et ma näen välja oma kapuutsiga nagu kondoom, mina hakkasin naerma ja ütlesin, et ma tahan, et ta oleks minu sõber rohkem kui Kerdi oma, me kallistasime, musitasime ja lepitud sai. Kerdiga istusime ka voodi peale, sossutasime mitu minutit ja leppisime ka ära. Sellised on need 21-aastaste riiud- nagu väikestel lastel, kes oma tahtmist ei saa.
Pühapäeva hommikul sündis plaan minna avastama Ida-Eestit ning teekond kulges marsruudil Eisma-Rutja-Kalvi mõis-Toila rand-Oru park-Sillamäe-Narva-Sinimäed-uuesti Oru park-Kunda-Eisma. Pikemalt sellest rallist ei räägi, eks need, kes käisid, teavad niigi, ent kõige ägedam oli see, kuidas me pidime Narvas naeru surma surema. Läksime ühte naljakasse poodi, sellisesse, kus vähemalt mina käisin Peterburi-aastatel viimati, et osta miskit juua. Laura maksis mu ees parajasti, kui pilk jäi pidama kulinaaria leti pannkookidel, mis olid eelmise päeva kuupäevaga, juba kergelt sinakaks tõmbunud ning sildil seisis: " PANNKOOGIN". Lisaks sellele, et me naersime juba seal poes, hirnusime me veel mitu head minutit selle ees seistes. Kui teil midagi teha pole, võiks koos pannkookida näiteks.
Eile õhtul lahkusid meie seltsist perekond TikuTaku ja jäime neljakesi koos minuga. Mina pugesin tõttu ning pärast poolt pudelit Minttut järgnesid ka teised mulle. Kui ma täna hommikul ärkasin, vaatasin, et Ingmar veel tudub, aga Laura on kadunud. Ronisin pidžaamas trepist alla, astusin uksest välja, kõndisin sauna poole, nägin, et Laura joob selle eest diivanil hommikukohvi, heitsin tema kõrvale ja hoolimata sellest, et kell oli 1 päeval ja tarvis oleks asjalikuks hakata, panin silmad kinni, lasin päikesel end soojendada ja tundsin, kui lill see elu ikka on:)
Mu Kallis Bibi-Tibu Kerttu. Ma luban, et su sünnipäevast täna, kui sa Tartusse jõuad ja su 22. eluaastast saab kõige igavam aasta su senises elus:P
20:44 Permalink | Comments (1) | Email this

