linnupoja

Tegelikult peaks Pärnust Tartusse saama vähem kui kolme tunniga. Aga A ja B-l kulus nende kahe linna vahelise vahemaa läbimiseks just nii palju aega. Kõigele lisaks oli A-l bensiin otsas ja kui A lõpuks Tartusse sisse sõitis, näitas mingi näidik, mille nime A ei teadnud, et sõita saab veel 1 km enne kui bensiin täitsa otsa saab. Miks olid A ja B üldse Pärnus? A ja B olid Pärnus sellepärast, et avada suvehooaeg. Kui A ja C esimestena Pärnusse jõudsid, hotelli asjad ära viskasid ja suundusid Rüütli tänavale sööma ja tervitusjooki võtma, ütles C A-le, et kujutad ette, meie avame nüüd suvehooaja. Kui B ka õhtuks Pärnusse jõudis, siis C juba tudus A voodis, mis sest et kell oli alles 6 õhtul ja kella 7-ks oleks ta pidanud minema onu juubelile. A ja B läksid ühele kokkutulekule ja selle asemel, et lihtsalt rahulikult mälestustest rääkida ja naerda, hakkas laua taha kogunenud seltskond üksteise võidu tooste ütlema ja oleks siis nii olnud, et iga toost oleks erinev. Ei, ei. Kõik toostid olid ühesõnalised, seda pidi ütlema kõvema häälega ja rõhuga viimasel silbil: „Pattayaaaaaa!“. Lisaks A-le ja B-le tulid kokkutulekule ka isikud D ja E, küll mõneti hilinemisega, sest E saabus Tallinnast mootorratta seljas. Vahepeal sai A kokku F-ga ja käis vaatas, kuidas C-l onu juubelil läheb. Aga kella 11-ks olid A ja B ja ülejäänud seltskond valmis minema klubituurile. Kuna A tahtis, et F ka nendega kluppi tuleks, viiski F oma masina koju ja tuli tagasi linna (samas, ega see Pärnu nüüd nii suur pole, et peaks rääkima linna tagasi sõitmisest).
Kell 4 hommikul otsustas A, et aitab küll jauramisest, lähme F-ga minema. B ja C tahtsid veel kluppi jääda teistega. A ja F läksid minema ja suundusid unedemaale. Umbes tunni aja pärast lahkus ja F hotellist. Uuesti umbes paari tunni pärast tegi A silmad lahti ja vaatas, et koju olid jõudnud B ja C.
Keskpäeval A teatas, et kui ta kohe süüa ei saa, sureb ta ära, mistõttu B ja C kiiresti end valmis panid ja helistasid I-le ja J-le, kest sõitsid juba Tallinnasse, aga keerasid otsa ringi ja tulid meiega Stefanisse sööma. Pärast sööki oli vaja tududa ja I ja J alustasid taaskord teed Tallinnasse. Paarikümne minuti pärast lahkus hotellist ka C, sest sõitis tagasi päälinna ja jättes A ja B tuttu. Kui A ja B tudusid, astus ühel hetkel nende tuppa sisse F, kes oli tulnud oma nunnusid vaatama ja ajas meid üles lausega: „Noh, A, siit aknast sa alla rippusidki jah?“ F lahkus, A ja B tõusid, läksid seljankat sõitma ja hakkasid alles 2 tunni pärast Tartusse sõitma kahe eraldi autoga. A suutis kaks korda valele poole pöörata, mille peale B eriti ülemeelikuks läks.

Küsimus: Leida põhjuslik seos A, B, C, D, E, F, I, J vahel.

Variant: Kas vääramatu jõu korral poleks F A-ga varem ära läinud?

Tegelikult peaks alustama sellest, kuidas me allakäigu trepile Kerttuga jälle keset nädalat sattusime, aga see oleks kohatu saabuva suve ootuses, sest suvel jõuab sellest veel kirjutada küll, kuidas me mööda kõiksugu võõrutusravisid käime.
Seega kirjutame positiivses noodis. Kui Kaia oma asjadega lõpuks linnas ükskord valmis sai, oli Liis Kaia poole juba teel. Kui Kaia kodus akna all riideid vahetas, jõudis Liis juba Kaia juurde. Kui Kaia ja Liis ükskord Tabasallu jõudsid, oli tuul juba tõusnud. Kui Kaia ja Liis lõpuks rulluisud jalga said ja Tristani abiratastega ratta töökorda said, olid neiud juba elevil. Kui Kaia ja Liis 100 meetrit sõitnud olid, oli pulss juba laes. Kui Liis Tristanit tagant lükkas, pani Kaia tinnaga eest ära. Kui Liis ja Tristan järgi jõudsid, oli Kaia rõõmus. Kui Kaia Tristanile vastu sõitis, oli Tristan Kaiale juba sinililli korjanud. Kui Kaia ja Liis ja Tristan sõidetud said, olid kõik kolm rõõmsad:)

Musid, kallistan teid kõiki pooleks:) Ja homme Pärnusse, Haleluuja ja järgmisel laupäeval hakkame kodumaad puhastama ja kütame sauna ja vihtleme ja mökerdame üksteist saunameega kokku, hüppame bassusse, joome õlut ja võtame viimast. Viina võib ka võtta:P

Tervitused neile neidistele, kes kolmandate isikute kaudu uurivad, kes see jube Kaia inimene on, googeldavad mu nime, leiavad blogi, siis ilmselt loevad meie seiklustest ja vangutavad pead. Olge sama "lahedad" edasi. No tule taevas appi.
Igatahes, põhjus, miks me Lauraga nii vara laupäeval üleval oleme, on see, et vaja on õppida ja kuigi me oleme maganud vaid mõned tunnid, ei ole see takistavaks jõuks pannkookide meisterdamisel. Mis mulle sellistel pohmaka hommikutel meeldib, on see, et sulg jookseb, aga mis suunas-sellest tahaks isegi aru saada. Ja kui ma nüüd õhtupoole seda üllitist loen, hakkan ilmselt naerma hobuse häälega, nagu meil Kerttuga tavaks on, siis loeb Kerttu seda ja imestab, kuidas Kaia nii lampi on jauranud ja naerab samasuguse hobuse häälega. Siis loevad muidugi need ägedad tädid ka seda blogi, kui neile tuleb jälle meelde uurida, mida Kaia vahepeal korda on saatnud.
Ei hakkakski eilsel peatuma pikemalt, vaid mainiks ära Helduri, kes end meie sekka pressis Püssikas. Ma ei tea, kust ta tuli ja miks ta tuli, ent tõsiasi on see, et tal polnud hambaid suus ja ta polnud vana selles suhtes, et kui pärast pidu räägid sõbrantsidele, et aaaaaaaaaaaah ma tegin hullu pidu vanema mehega, siis tema oligi VANA VANA. Nii umbes 65. Ma arvan, kusjuures, et ta oli prükkar, kes oli endale Püssirohu-pileti lunastanud kolme päeva toidu arvelt või siis ta oli lihtsalt tulnud kohale enne piletiraha küsimise algust. Oli Heldur nagu oli, mina olen teada-tuntud softy, kellel kasvõi sellest hing valusa lopsu saab, kui ämblikule peale astutakse ja sellepärast ei julgenud mina ka Heldurile öelda, et mine koju. Ühel hetkel, kui me olime jätkupeol agulikõrtsis ja ma tellisin endale rummkoolat ja seletasin müüjatarile, et ma tahan Spiced Goldi, oli Heldur minu kõrval ja palus, et ma ostaks talle Coca-Colat. No vahi heaoluühiskonda! Jälle läks minul hing härdaks ja selle ta ka sai. Aga vaene Heldur jäigi meie seltskonna juurde hängima ja chillima. (Tervitused Kerttu issile, kes ühel õhtul Kerttule helistas ja ütles, et nemad Kerttu emmega chillivad Moskvas ja hakkavadki nüüd seal Chillima. Jube nunnu). Mingil hetkel avastas Laura Helduri minu selja tagant ja pidi hakkama Heldurit ära ajama. Heldur nimelt pakkus,et me võiks kasiinosse sooja minna, sest seal pidavat õnne olema võimalik leida. Laura üritas seletada, et meil on enda kodus ka piisavalt soe ja Kaia ei pea sooja saamiseks kasiinosse minema. Mis Heldurisse veel puutub, siis ta andis mulle Cameli suitsupakile kirjutatud meiliaadressi (mis tähendab, et ta pole ikkagi prükkar?!) ja kui me hakkasime taksosse istuma, et tuttu minna, tuli Heldur mulle järele ja kinkis mulle suure musta täringu. Tegelikult pole täringut vajagi, sest ma tean, et ma olen viimasel ajal veeratanud üksnes "Kuusi" ja ma ei oskaks midagi enamat soovida, kui mul juba on. Äkki maailmasse rahu ja Somaalia lastele ka süüa ja mingit vaktsiini?Tegelikult jätan ma need soovid missidele edastada, sest muidu võtaksin ma nende laused ära ja neil poleks enam mitte millegagi "hiilata". Aga Heldur, aitäh!

Tänane blogi on pühendatud mu kallile Liisile, kellega mul möödus suurepärane pärastlõuna. Tegelikult mul pole üldse midagi tarka öelda. Ma hakkasin lihtsalt koduteel mõtlema, et kuidas meist Liisiga sõbrad said. Seda ma mäletasin niikuinii, et Liis istus ruumis 205, kus õpetas meie kardetud eesti keele emand meile kirjandust ja emakeelt, minu ees ja tal oli rohelise-mustriline dressipluus seljas. Järgmisena mäletan ma seda, kuidas ma Liisi sünnipäeval saunas käisin ja seda, kuidas ta ühele privaat olengule saabus hapukurkidega, mis kõigi elu päästsid. Edasi riputasime juba koos kardinaid üles Kreetal, jagasime eluaset Tartus Rahu tänaval, matsime koos Kräud, abistasime üksteist juuste hoidmisel (tegelikult abistas Liis mind, aga ma ei julge seda avalikult öelda, psssst), käisime koos üle Kaarsilla, chillisime vahelduseks New Yorgis, eksisime Vabadussamba otsinguil ära ja saime äärepealt kolki, pidasime Muhus Kaia 20-sünnipäeva, õppisime-õpetasime Kaiat lumelauaga sõitma, pillisime koos, kui oli õnnu, jälgisime lammusid (lambaid), kütsime Eismas sauna, saime tordiga näkku, pidasime konverentskõnesid Uuessaaast, sõitsime koos trammis, riidlesime ja Kaia oli armukade, et Liisil peika on ja arvas, et Liis unustab Kaia ära, aga tegelikult ei unusta Liis kunagi Kaiat ära. Ja Kaia ei unusta ka Liisi kunagi ära, sest armastus on nii suur. Tulevikus ootab Kaiat ja Liisi ees ühine koristuspäev Lääne-Virumaa metsades, ühised rulluisuretked, südamepuistamised, jutuhood latte ja kuuma šokolaadiga, saunakad Eismas ja tühjalaskmised Tartus, nutu-ja igatsushood Uueessaast, armastus-ja hellushood, p****-saatmised ja andeks palumised, ühised lastekasvatamised ja majaehitused:P Ah Pu***, meil on kõik ühine ees, keda ma siin lollitan.





P.S. Et Kerttu end puudutanuna ei tunneks, siis Kerttut ma armastan ka.

"Vaene laps, Tartu on su nii ära väsitanud, " ütles emme täna hommikul, kui ma kohvitassi tagant tühja pilguga lauale kukkunud saiapuru jõllitasin. Ma sain aru küll, et ta mõnitab mind, kuid ma ei leidnud mingit õigustust. Reedel olid Käärikul juurakate evadpäevad. No miks mitte, mõtlesime. Ise lubasin olla kaine autojuht, kes Kerttu, Taavi ja Margi ilusti öösel Tartusse toimetab ja sealt laupäeva hommikul kenasti pealinna edasi. Kui aga kell pool 5 öösel vastu laupäeva kuulen, kuidas tibu mulle ütleb: "Kall, pane nats sossumaks, jube külm on", siis ilmselt läks midagi nihu ja ma polnud kaine autojuht enam. Natu läksime riidu ka Kerttuga sellepärast, sest mina ei tahtnud hommikul kell 8 sõitma hakata ja Kerttu pidi ise Tallinnasse seiklema, aga mis sa teed ära, kui hing nii pidu ihkab:p ja kursa on meil ka tore. Diskotasime suures saalis mitu head tundi, mängisime sportmänge ja jaurasime nii, et vähe polnud. Laupäeva hommikul olime Taaviga esimesed, kes pärast Kerttu ära saatmist hommikusöögile tõttasid. Aga Käärikult me esimeste seas minema ei saanud, sest ma ei julgenud sõita. Õnneks ei pidanudki. Mis ma ikka oskan öelda. Me oleme peo ja hea tuju ametlikud maaletoojad:) Ja ma tervitan Ingmarit, kes mulle alkomeetri eest oli. Ja kui keegi mind nähes ära ehmatab ja minema jookseb, siis ma kardan ise ka endale silma vaadata. Mul on maailma kõige rõvedam silmapõletik. Ometi peab omadele kaasa elama minema (loe: Põssil on kossu finaal). Ega's midagi, mu kukununnud. Kivi kotti või nael kummi.

Teie,
Kolge.

Kallis Ingmar,
Kirjutan Sulle esimest korda ja tahtsn vaid öelda, et ENAM MA TARTUSSE NÄDALAVAHETUSEKS EI JÄÄ, KUI MUL KOOL ON, SEST SA VIID MU ALLAKÄIGU TREPIST VEEL ROHKEM ALLAPOOLE JA MUIDE, SU RAHAKOTT OLI MINU KAPIS. AITÄH. Ja muide, Sa pead mulle ühe inimese telefoninumbri muretsema, siis ma ehk jään veel Sinu ja Lauraga Tartusse kunagi. Aga nüüd pane püksikud jalga ja ma tulen võtan Su Lauraga peale ja lähme sööma.
Igavesti Sinu,
Kaia.

Baaaaaaaaaah. Just nüüd, kui me Eestisse jõudsime (loe: Tallinnasse), on vaja reedel jälle Tartusse minna. Kusjuures, esimest korda sel aastal tuleb veeta nädalavahetus Tartus koolis käies.
Tegelikult tahtsin ma öelda seda, et kevad on käes ja ilmad ilusad ja Puurmanni silla juures olid toonekured kohal. No niiiiiiiii niiiiii armas lihtsalt:)

Kahju, et Kerttu ja Koidu asja nüüd aprillinaljana võetakse, aga vähemalt need, kes pulmatseremoonial koha olid, teavad tõde:) Ainult sellega on nii lampi pandud, et nad käisid koos minu ja Jormaga Tais pulmareisil. No ei käinud. See oli lihtsalt puhkus.
Ja need, kes ütlevad, et hommikuti on tavaliselt iiveldushood, ei tea üldse, millest jutt on. Näiteks eile õhtul ei saanud ma lihtsalt 3 tundi und, sest nii paha oli olla. Istusin voodis, rääkisin Philippe'iga, kes järgmisel nädalal siia tuleb ja sõin mingeid imlikke küpsiseid, et veidigi parem oleks. Juhuuuuuu. Aga Kerttu ja Liis on nunnud, et nad mu eest hoolitsevad. Ilmselt tahavad nad ka Pariisis käima hakata:P
Aga Pärnu oli äge, lausa fenomenaalne. Mis sest, et mina kaine autojuht olin ja olen seda juba pikemat aega, lihtsalt olen pannud hullu ja rääkinud meie hulludest pidudest, et jälgi segada. Tegelikult on Kerttu põhi möllaja, mina võtan vaiksemalt. Aga mingeid kõhu pilte ma küll ei hakka orkutisse riputama, et äge olla ja näidata, kui mühinal ma paisun.