linnupoja

Tervitused neile neidistele, kes kolmandate isikute kaudu uurivad, kes see jube Kaia inimene on, googeldavad mu nime, leiavad blogi, siis ilmselt loevad meie seiklustest ja vangutavad pead. Olge sama "lahedad" edasi. No tule taevas appi.
Igatahes, põhjus, miks me Lauraga nii vara laupäeval üleval oleme, on see, et vaja on õppida ja kuigi me oleme maganud vaid mõned tunnid, ei ole see takistavaks jõuks pannkookide meisterdamisel. Mis mulle sellistel pohmaka hommikutel meeldib, on see, et sulg jookseb, aga mis suunas-sellest tahaks isegi aru saada. Ja kui ma nüüd õhtupoole seda üllitist loen, hakkan ilmselt naerma hobuse häälega, nagu meil Kerttuga tavaks on, siis loeb Kerttu seda ja imestab, kuidas Kaia nii lampi on jauranud ja naerab samasuguse hobuse häälega. Siis loevad muidugi need ägedad tädid ka seda blogi, kui neile tuleb jälle meelde uurida, mida Kaia vahepeal korda on saatnud.
Ei hakkakski eilsel peatuma pikemalt, vaid mainiks ära Helduri, kes end meie sekka pressis Püssikas. Ma ei tea, kust ta tuli ja miks ta tuli, ent tõsiasi on see, et tal polnud hambaid suus ja ta polnud vana selles suhtes, et kui pärast pidu räägid sõbrantsidele, et aaaaaaaaaaaah ma tegin hullu pidu vanema mehega, siis tema oligi VANA VANA. Nii umbes 65. Ma arvan, kusjuures, et ta oli prükkar, kes oli endale Püssirohu-pileti lunastanud kolme päeva toidu arvelt või siis ta oli lihtsalt tulnud kohale enne piletiraha küsimise algust. Oli Heldur nagu oli, mina olen teada-tuntud softy, kellel kasvõi sellest hing valusa lopsu saab, kui ämblikule peale astutakse ja sellepärast ei julgenud mina ka Heldurile öelda, et mine koju. Ühel hetkel, kui me olime jätkupeol agulikõrtsis ja ma tellisin endale rummkoolat ja seletasin müüjatarile, et ma tahan Spiced Goldi, oli Heldur minu kõrval ja palus, et ma ostaks talle Coca-Colat. No vahi heaoluühiskonda! Jälle läks minul hing härdaks ja selle ta ka sai. Aga vaene Heldur jäigi meie seltskonna juurde hängima ja chillima. (Tervitused Kerttu issile, kes ühel õhtul Kerttule helistas ja ütles, et nemad Kerttu emmega chillivad Moskvas ja hakkavadki nüüd seal Chillima. Jube nunnu). Mingil hetkel avastas Laura Helduri minu selja tagant ja pidi hakkama Heldurit ära ajama. Heldur nimelt pakkus,et me võiks kasiinosse sooja minna, sest seal pidavat õnne olema võimalik leida. Laura üritas seletada, et meil on enda kodus ka piisavalt soe ja Kaia ei pea sooja saamiseks kasiinosse minema. Mis Heldurisse veel puutub, siis ta andis mulle Cameli suitsupakile kirjutatud meiliaadressi (mis tähendab, et ta pole ikkagi prükkar?!) ja kui me hakkasime taksosse istuma, et tuttu minna, tuli Heldur mulle järele ja kinkis mulle suure musta täringu. Tegelikult pole täringut vajagi, sest ma tean, et ma olen viimasel ajal veeratanud üksnes "Kuusi" ja ma ei oskaks midagi enamat soovida, kui mul juba on. Äkki maailmasse rahu ja Somaalia lastele ka süüa ja mingit vaktsiini?Tegelikult jätan ma need soovid missidele edastada, sest muidu võtaksin ma nende laused ära ja neil poleks enam mitte millegagi "hiilata". Aga Heldur, aitäh!