linnupoja

Tänane blogi on pühendatud mu kallile Liisile, kellega mul möödus suurepärane pärastlõuna. Tegelikult mul pole üldse midagi tarka öelda. Ma hakkasin lihtsalt koduteel mõtlema, et kuidas meist Liisiga sõbrad said. Seda ma mäletasin niikuinii, et Liis istus ruumis 205, kus õpetas meie kardetud eesti keele emand meile kirjandust ja emakeelt, minu ees ja tal oli rohelise-mustriline dressipluus seljas. Järgmisena mäletan ma seda, kuidas ma Liisi sünnipäeval saunas käisin ja seda, kuidas ta ühele privaat olengule saabus hapukurkidega, mis kõigi elu päästsid. Edasi riputasime juba koos kardinaid üles Kreetal, jagasime eluaset Tartus Rahu tänaval, matsime koos Kräud, abistasime üksteist juuste hoidmisel (tegelikult abistas Liis mind, aga ma ei julge seda avalikult öelda, psssst), käisime koos üle Kaarsilla, chillisime vahelduseks New Yorgis, eksisime Vabadussamba otsinguil ära ja saime äärepealt kolki, pidasime Muhus Kaia 20-sünnipäeva, õppisime-õpetasime Kaiat lumelauaga sõitma, pillisime koos, kui oli õnnu, jälgisime lammusid (lambaid), kütsime Eismas sauna, saime tordiga näkku, pidasime konverentskõnesid Uuessaaast, sõitsime koos trammis, riidlesime ja Kaia oli armukade, et Liisil peika on ja arvas, et Liis unustab Kaia ära, aga tegelikult ei unusta Liis kunagi Kaiat ära. Ja Kaia ei unusta ka Liisi kunagi ära, sest armastus on nii suur. Tulevikus ootab Kaiat ja Liisi ees ühine koristuspäev Lääne-Virumaa metsades, ühised rulluisuretked, südamepuistamised, jutuhood latte ja kuuma šokolaadiga, saunakad Eismas ja tühjalaskmised Tartus, nutu-ja igatsushood Uueessaast, armastus-ja hellushood, p****-saatmised ja andeks palumised, ühised lastekasvatamised ja majaehitused:P Ah Pu***, meil on kõik ühine ees, keda ma siin lollitan.





P.S. Et Kerttu end puudutanuna ei tunneks, siis Kerttut ma armastan ka.