linnupoja

"Vaene laps, Tartu on su nii ära väsitanud, " ütles emme täna hommikul, kui ma kohvitassi tagant tühja pilguga lauale kukkunud saiapuru jõllitasin. Ma sain aru küll, et ta mõnitab mind, kuid ma ei leidnud mingit õigustust. Reedel olid Käärikul juurakate evadpäevad. No miks mitte, mõtlesime. Ise lubasin olla kaine autojuht, kes Kerttu, Taavi ja Margi ilusti öösel Tartusse toimetab ja sealt laupäeva hommikul kenasti pealinna edasi. Kui aga kell pool 5 öösel vastu laupäeva kuulen, kuidas tibu mulle ütleb: "Kall, pane nats sossumaks, jube külm on", siis ilmselt läks midagi nihu ja ma polnud kaine autojuht enam. Natu läksime riidu ka Kerttuga sellepärast, sest mina ei tahtnud hommikul kell 8 sõitma hakata ja Kerttu pidi ise Tallinnasse seiklema, aga mis sa teed ära, kui hing nii pidu ihkab:p ja kursa on meil ka tore. Diskotasime suures saalis mitu head tundi, mängisime sportmänge ja jaurasime nii, et vähe polnud. Laupäeva hommikul olime Taaviga esimesed, kes pärast Kerttu ära saatmist hommikusöögile tõttasid. Aga Käärikult me esimeste seas minema ei saanud, sest ma ei julgenud sõita. Õnneks ei pidanudki. Mis ma ikka oskan öelda. Me oleme peo ja hea tuju ametlikud maaletoojad:) Ja ma tervitan Ingmarit, kes mulle alkomeetri eest oli. Ja kui keegi mind nähes ära ehmatab ja minema jookseb, siis ma kardan ise ka endale silma vaadata. Mul on maailma kõige rõvedam silmapõletik. Ometi peab omadele kaasa elama minema (loe: Põssil on kossu finaal). Ega's midagi, mu kukununnud. Kivi kotti või nael kummi.

Teie,
Kolge.