linnupoja

Ma ei oskagi kohe midagi teha, kas naerda või nutta? Nutta sellepärast, et praegu oleme kõik oma kodudes, helistame iga viie sekundi tagant ja ei veeda reede õhtut koos või naerda selle üle, mis moodi me eile ÜLE panime. Ma tean, et kasutasin kaks korda sõna "üle", ent see oli taotluslik. Enam niii ÜLE ei anna panna, nagu me eile panime. Kuna mu kanaaju teeb praegu viimaseid pingutusi meenutamaks seda, mis eile toimus, andke andeks kirjavead, mis sisse võivad lipsata.
Kaia,Kerttu, Laura, Liis, Mihkel kogunesid eile Püssirohukeldrisse, et üksteist paremini tundma õppida. Ma rohkemat ei kommenteeriks siinkohal, kuid maniksin ära, et eile leidis aset juhuslik taaskohtumine Kaia ja ühe isiku vahel, keda ta polnud 5 aastat näinud. Aga kesköö paiku hakkasime liikuma klubisse Illusioon, et täita kodanikukohust ja valida välja talendikas tudeng. See sama isik, keda Kaia polnud 5 aastat näinud ja tema sõber ühinesid samuti meiega ning seega ei tulnudki sellest hindamisest eriti suurt välja. Tarvis oli ju heietada teemal "Mäletad, kui me siis...jaaaada jaaada". Ühel hetkel avastas Kaia, et kõik tema sõbrad on koju läinud ning ta on jäetud üksinda klubisse kahe politseinikuga. Kuid mis seal's ikka. Vihtusime kolmekesi tantsida nagu üks suur õnnelik pere, kui tuled põlema pandi ning anti karm korraldus koju minna. Jätsime trepil kolmekesi sõbralikult hüvasti, kui äkki rebis kursusevend mind endaga kaasa, keda ma polnud klubis kordagi näinud, kuid kellega algas afterparty. Kus kohas me kõik ei käinud. Krooksus, Pooles Kuues, ühes kohas veel, kuhu ma oma kindad unustasin, kuid mida ma mainida ei julge kuni päike tõusis ja kell oli 6. Kui ma ühel hetkel koju jõudsin, oli minu voodi armsalt üles tehtud, kuid ruumi ideaalse kasutamise nimel lükkasime voodid kokku ja tudusime Laura ja Ingmariga õnnist und. No tähendab, kui mina koju jõudsin, ajasin Laura üles ja me hakkasime jaurates Roosile muna praadima ja laulma. Ja kui me ärkasime nagu uks suur õnnelik pere, möödus kaks tundi voodis lolle nalju tehes, maha kukkudes ja kui lõpuks jõudis veel suurem seltskond Trehvi sööma, venis see söögikord üheks pikemaks mu elus:) Ingmar, muide, kas 5.62 Rong sõidab Tallinnasse? Ja ma tean M.S-t.

1-6
12-14
30-32
34-32
41-38, 17 min
50-42
61-53


Kes arvab ära, miks Kerttu mulle vastavasisulisi sõnumeid saatis üleeile õhtul, kui ma olin koos tähtsate advokaadi-onudega ja tegin tähtsat nägu. Tegelikult olen ma onn naine:P Mida? Kust sa teadsid, et Kalevil oli mäng ja ta hoidis mind seisuga kursis:) Musi.

Ilmselt on normaalne,et nädalavahetuse saabudes hakkavad Tartusse saabuma kõik musid. Palun kohtume siis kõigiga täna Illusioonis laupäeval Pärnus Strandis/Braaaaaaaavos.

Ja kahju on sellest, et lumi ära sulab ja suusatada ei saa. Kuigi ma ei oska suusatada, siis kahju on ikkagi. Aga ehk järgmine nädalavahetus on lumi veel alles ja siis saavad meist looduselapsed. Kahju, et sel nädala suusatada ei saa, aga kui su ühel Top 5-e kuuluval mehul on sünnipäev, ei saa seda üle lasta.

Täna rääkisin ühe noormehega, okei, vanaisaga, kellega me samuti Tais kohtusime. Ja leppisime kokku, et kohtume neljakesi paari kuu pärast Peterburis, sest ta töötab kuskil Kamtšatkal a la ja siis lendavad kaks meest erinevatest kohtadest ja meie Kerttuga Eestist Põhjamaade Veenetsiasse. Tehtud!

Mis seal's ikka, mu armsad. Tähendab, ma küll ei tea, kes te kõik olete, kes te juhtumisi mu blogi loete:P Seda ma tean, et Liisi emme, minu issi ja sellised tähtsad isikud meie eluteel seda loevad:) Tervitan oma issi, kes on kõige ägedam iss maailmas!
Meie lähme nüüd infrapuna sauna (kokku või lahku:S) ja näeme juba paari tunni pärast eelsoojenduses Püssikas ja edasi juba öölokaalis.

Head (ma siiski loodan, et enamik inimesi on head) inimesed, ma loodan, et olete täiendanud enda kruubi ja tangu varusid, sest sel lumetormil ei näi lõppu tulevat. Varsti katkeb ühendus ülejäänud maailmaga, lennuväljad suletakse ning riik kehtestab eriolukorra. Okou. Ja Eesti lõi lumepallis just Kanada vastu värava. Nad elagu!
Tegelikult on tore, et talv lõpuks kohal on. Nii, 3-kuulise hilinemisega. Seega on kõik veidi lükkes ja suve võib oodata augusti lõpus ja sügist detsembris. Palun muutkem oma puhkused ära. Õunapuud lähevad õitsele juulis ja kartulit võtame novembris.
Hetk tagasi lõppenud konverentsikõne preili Liisiga lubab homseks suuremat sorti diskot. Kuna meie Kerttuga peame olema neljapäeva keskööl klubis Illusioon mingi talendijahi žüriis, võtame me oma armsaimad küljeluud ja niisama tegelased kaasa ja peame maha väikese talvise pööripäeva peo öölokaalis, kus ma olen kaks korda käinud. Üks kord mind visati välja (ma ei taha sellest rääkida, sest mu õiglustunne hakkab möllama ja ma lähen närvi nende totatakate turvameeste peale) ja teine kord juhtus üks jama asi. Kolm on kohtu seadus, kaks ilma kolmandata ei jää ehk siis mis homme?Samuti kutsun inimesi liikuma laupäeval Pärnu poole, sest meie megal on sünnipäev ja ekipaaž sõidab sinna:)

Nael kummi või midagi.

Koolipäev kenasti lõppenud täna lõuna paiku, otsustasime, et ilm on nii ilus ja tarvis midagi toredat teha, selle asemel, et ühikatoas internetis passida. Mõeldud-tehtud.
"Paneme soojalt riidesse ja siis ma võtan su peale,"ütles Kerttu ja korjas mu 15 minuti pärast oma pilliga üles. Mõlemad olime nagu kaks kubujussi-saepuru sassi, kes soojades talveriietes tahtsid minna loodust avastama. Kuna Otepää on liiga tavaline, võtsime suuna esmalt Kerttu vanaema juurde Taevaskotta. Põhimõtteliselt on nii, et Kerttu vanaema on sujuvalt ka minu vanaemaks saanud. Vanaema söötis lastel kõhud täis ja kuna Kerttu oli roolis, mekkisin mina vanaemaga valget veini. Tegime vanaemale Kerttu uue pilliga veel proovisõitu ja kui ta autost ära läks, ütles ta, et me tegime talle küllatulekuga (sadasime lihtsalt ilma ette hoiatamata sisse) nii suurt rõõmu:)
Aga mis siis edasi? Edasi võttis auto suuna Meenikunno raba poole, mis on üliilus. Kes seal veel käinud pole- soovitan soojalt. Esmalt oli meil raskusi kaardi lugemisega. Täpsustan- probleem on minul, sest ma ei jaga lihtsalt matsu lahti, mis pidi seda kaarti vaatama peab. Kuid ikkagi saime suuna õigeks ja isegi kiiruseületamine ja meid kinni peatanud politsei (kõik lõppes hästi, mõistsime süüd ja politseinik oli lihtsalt nii nupi, et me tahtsime talle pärast šokolaadi viia) ei saanud meid pidama ning me jõudsime kõigi äparduste kiuste päikesepaistelisse rabasse. Jätsime auto suure tee äärde, sest Kerttu oli veidi hirmul, et me jääme sinna lumme kinni. Olime vist esimesed, kes seal üle mitme päeva käisid, sest meie jalajäljed olid ainsad, mida näha võis. Kui Jorma meile Tais täie tõsidusega ütles (pärast seda, kui me olime rääkinud, et me oleme imelikud), et tegelikult saab meist asja küll, et me kasvame oma lollustest välja ja pöördumatuid kahjustusi pole, võis tal õigus olla, sest meist said looduslapsed. Tegime pea kahe-tunnise jalutuskäigu surmvaikses rabas ja nautisime-kaiffisime seda puutumatust, mida sealt leida võib. Tagasiteel auto juurde olime omavahel mingis tõsises vestluses, kui meie eest, umbes 20-meetri kauguselt lipsasid läbi 3 kitsekest. 3 Bambit põhimõtteliselt:) No tule taevas appi, kui tore päev. Mitte lihtsalt lulli löödud, vaid looduses veedetud.

Kes veel suvel Riiga Metallica kontserdile tuleb? Kerttu-mus, kui sa seda loed, siis tea, et sa tuled nkn:D Igatahes, kui ma ei eksi,siis 20.juuli see seal toimub ja karavan peaks liikuma hakkama 19.juulil. Eksole.

Mina olen nüüd mitu head päeva käinud naabrite hundikoeraga metsas jooksmas. No see tähendab, et mina ei joosuta 1.5 aastast kutsi, vaid tema jooksutab mind. Kui ma täna jooksult koju jõudsin, olin omadega nii läbi, et istusin ja hingeldasin mitu head minutit. Aga treening missugune:) Ja ta on nii tore kuts, hakkab minuga ka vähehaaval harjuma. Nalja ka veidi. Kui me koju jõudsime, jooksis kuts vihmavee toru all oleva kausi juurde ja tahtis sealt vett juua. Vesi oli aga jääs. Hakkasin seda jalaga katki lööma ja lõin enda jala põlvist saati veetünni. Juhei.

Liis on nüüdsest kriminaal. Liis, aga meie harjutuskohtu praktika aitab meil sind kaitsta. Ära selle pärast üldse pabla.

Aga musud, ilusaid pühi. Ja mind nii kohutavalt ajab närvi, kui valel päeval munasid värvitakse. TÄNA värvitakse, mitte eile ega üleeile. Eksole.

Olge värvilised.

P.S. Meie olime sel nädalavahetusel korralikud. Ainult reede õhtul võtsin väikese märjukese Laulasmaa spas, aga kell 23 olin juba teku all.

Eile Tartust koju sõites jäid mulle kodutänaval silma reklaamid, millest ma tavaliselt mööda sõidan, kuid mis liiklusummiku tõttu seekord mu tähelepanu köitsid. Esimene oli, kui ma ei eksi, mingi energiajoogi või asja reklaam, kus kirjas suurelt "Kes tappis Une-Mati?" Kas te teete nalja või? Une-Mati oli väiksena põhitegelane, kes külla tuli, kui tudi oli ja praegugi veel ütleb isa mulle vahel helluseshoos, et kas Une-Mati on lapsel peal? Ja see, kui keegi hakkab Une-Matit tapma, on terve mõistuse vastane. Nii lihtsalt ei tehta. Ülinõme reklaam.
Ning teine hoiatusslogan, mida ma jõllitama jäin, kui viiendat minutit jalg piduri peal oli: "Kanep tõmbab sind". Võib-olla ma jälle jätan sealt eest ära mõne üliägeda sõna, mida ma tähele ei pannud, kuid mingi suits, mis ilmselt peaks olema joint rohelisel taustal ja selline lause!!! Ma arvan, et inimesel või noorel, kes mõtleb, kas proovida kanepit või mitte,on sellest hoiatusest või propagandast sama ükskõik, kui minul Tais linastuvast põnevusfilmist. Appi, miks me selle rahaga, mis kulub nende reklaamide peale midagi PÄRISELT kasulikku ei tee?!!!!

me siin oleme innovatiivsed ja laseme võõrastel blogida, sest ainult nii tuleb meie maale uusi tuuleiile. käisime täna põltsamaal, ei ostnud mahla, ei toonud kaasa tomatipastat. istusime autos ja rääkisime aatelisi ning sügavmõttelisi jutustusi. panime kokku mitmeid uusi haikusid (5+7+5). Kaia on ses sitaks osav.
over and out.

written by laura


Nii, mina ole nüpüd Kaia ja kui mu ema nägi esmaspäeva hommikul T-i pükse minu kotis, küsis ta, kas ma olen hakanud nüüd K---- meekonna ------. Ma pidin naerust püksi tegema. Aga arm on endiselt meie õuel. tervitan siinkohal Laurat, keda ma olen tundnud peaaegu 2 kuud, aga kellega hingeside tundub olevat sama vana kui Ridgei'l Brooke'iga.

Armastan teid kõiki. Ja kuigi ma olen nõme vahel, armastan teid selle võrra rohkem.


lilli ja liblikaid, ning me kohtume taevas.

Eile pärast lõunat, kui ma end Tartu poole sättisin, helises telefon ja helistajaks peatoimetaja ja jutu sisuks see, kui tore meil pühapäeval oli ja et ta juba kuulis, kuidas ma kreeklase rajalt maha võtsin. "Ee..teoreetiliselt ei teinud ma midagi, lihtsalt rääkisime juttu ja mulle meeldivad endiselt eestlased ja prantslased." Aga juba see, et sellised jutud x-teed pidi levivad, on naljakas. Istusin auto roolis ja lihtsalt naersin selle sama jutu üle, kui helistas see sama kreeklane. Tule taevas appi! Kust, kurat, ta mu numbri sai?! Aga siis meenus mulle, et kui mina Clazzist ära läksin, jäid teised ju veel sinna. Igatahes, kui ma kuulsin, et see on tema, panin toru ära. Ilus see ei olnud, aga mis mul rääkida inimesega, kelle nimegi ma ei tea ja kes on kreeklane ja kellega ma eile 10 minutit juttu rääkisin. Aga siis hakkas mul südametunnistus vaevama ja ma helistasin talle tagasi. Rääkige veel, et lõunamaalased on temperamentsed ja ägedad. Oma "temperamendiga" jäi ta minust sama palju maha, kui suvaline lumehang Munamäest. Rääkisime veidi juttu ja ma küsisin lolli peaga, kas lähme joome kohvi, millega ta muidugi nõus oli. Nii kiiret kohvi joomist mina oma elus ei mäleta, sest selle asemel, et minuga juttu rääkida, vahtis ta mind tiirase pilguga. Okei, ta oli tõesti ilus ja isegi pikk (wow!), aga kullakene, räägi ka ikka midagi. Meie deit lõppes 12 minutiga, sest ma ütlesin, et pean nüüd sõbra peale võtma ja Tartusse sõitma. Ja kuna ma tema nime ju ei tea, siis ma lihtsalt ütlen, et Mukonkreklane (tervitused Liisile, Liisi peiksile ja Bibile) saatis mu autoni ja läinud ma olingi. Kohutaaaaaaaaaaaaaav.
Aga pühapäev oli tõesti tore, kõigist karvastest hoolimata. Tervitused mu kahele 18-aastasele silmarõõmule! Ma ei saa siin avaldada, kes nad on, sest siis peetaks mind lasteahistajaks, aga vähemalt Tann peaks rõõmustama, et me vanaisad laste vastu oleme vahetanud. Tann nimelt norib meid kogu aeg Tai reisi pärast vanaisade-vaatajateks ja veel igat moodi hullemate sõnadega. Kui Stiina-pidu oli kaks tundi kestnud, pidin ma ära jooksma Rihanna kontserdile ja kui Rihanna lõppes, jooksin NoKusse ja edasist te juba teate. Eile heitsin ma enda ülikooli-voodisse kelle 6 ja tõusin täna kell 8. Juhei! Vähemalt tudu on nüüd sossu teku all täis magatud:)

Kell kuus hommikul pehmel valgel vaibal vedeledes ja Mati Nuudet kuulates, teistega lolli nalja tehes, karjudes, naerdes, tõmmatakse välisuks pauguga lahti, ülivihane naisterahvas astub sisse ja karjub, et teab küll, kes me oleme ja et ta helistab Kroonikasse ja igale poole mujale. Mina tõmbun veel rohkem pusa kapuutsi sisse, vaevu naeru kinni hoides, meie seltskonna kõige staažikam liige hakkab vabandama, Kerttu lihtsalt istub mu kõrval ja naerab ning korteriomanik hakkab veidi tädile vastu plõksima. Ahjaa, politsei lubatakse ka kutsuda. Kui ma nüüd mõtlen, siis kõiki hulle pidusid arvesse võttes, mida me Tartus, Tallinnas, Eismas, Lius, Haapsalus ja kus iganes mujal, on korravalvurid kohale tulnud ainult ühel korral Tartus Marise korteri soolaleivapeol ja seda ka sellespärast, et ühed külalised võtsid tee äärest kaasa ühe liiklusmärgi, mille mingi taksist oli pikali sõitnud. Ja siis meid kõiki aeti minema.
Ma saan tegelikult T-st täitsa aru, kui ta ühel hetkel ei viitsi enam meid kantseldada. Eile külastasime Marati-nimelist ööklubi ja Kerttu ütles mitu korda, et T vaatab meid nii isaliku pilguga. Ma ei oska Marati kohta öelda mitte midagi. Suhteliselt pisike oli, aga mulle tundus (ma võin ka eksida), et seal oli vähemalt õhku. Taaskord on kerkinud küsimus, et miks me ei oska normaalsel ajal pidu lõpetada? Tõmbaks joone alla ja läheks korralikult koju tuttu. Meil on aga kindlasti vaja jaurata ma-ei-tea mis kellani ja kindlasti minna kellegi juurde veel afterpartyle (oh, kui popp sõna). Kell 8 saatis iss sõnumi, et kas minuga on kõik ok. Muidugi on muga kõik ok, kui ma olen koos maailma lahedaimate inimestega:)
Aga nüüd tuleb minu arvates selle õhtu/öö/hommiku kulminatsioon. Kell 9.27 helistasin taksosse, et hakkaks liikuma. Osad meie pidulised magasid magamistoas, mille ukse T lukku keeras ja võtme enda arust ära peitis. Läksin Kerttut äratama, aga ei saanud ust lahti. Läksin siis T-lt küsima, et tibu, kuhu sa võtme panid ja kujutage ette, ta ei mäletanud. Otsisime kahekesi nagu napakad seda võtit taga, et Kerttu saaks koju tulla, aga võti oli kadunud nagu vits vette. Hakkasin juba taksole ütlema minema, et me ei saa tulla, kui T äkki oma taskusse umbes 7636353. korda vaatas ja see võti oli äkki nüüd sinna ilmunud. Trikimees, mis muud. Ja nüüd, pärast 4 tundi und, mis kestis katkendlikult, sest hommikul kotsa jõudes kadus uni ära, ent ilmutas end päeva peale siiski, lausun ma Kerttule taaskord sõnad "Davai, tõmbame käima!". Pole midagi teha, nii see B/Paari elu käib:)

Tegelikult ma eile veendusin, et me pole veel kõige hullemad. Sellist taset, et hakkaks Estonia kontserdisaalis ennast ja oma sõpru pildistama ja teisi segama, me veel saavutanud pole. Nagu tšikk, kes meie ees istus. No tule taevas appi.

Liis-naine (nagu kassnaine) tuli tagasi ja nummi, et ta tõi mulle välismaa Fantat. Mjäu!

Reede, reede, reede. Nagu see tegelane Robinsoni-raamatust. Mul on maailma suurim lolli- ja hea tuju:)


See you in hell, my friends:)