linnupoja

"Ega see pole mingi perekondlik koosolek," käratab meditsiiniõde ja astun ilma emata sidumistuppa. Selleks, et mõista, mis on juhtunud, peab alustama algusest.
Liis, kui sa seda loed, siis tea, et ma olen veel elus. Aga see oli õudsalt nummi, kui ma Liisile mind tabanud õnnetusest sõnumi saatsin ja hoolimata varasest kellaajast saabus teade vastu, et ta ei saa mind kaheks päevaks üksi jätta, kohe juhtub midagi.
Igatahes ma asun nüüd raporteerima täielikust "Lihtsa elu" elust, mida meie Kerttuga viimased päevad elanud oleme. Enne reisi otsustasime Kerttuga, et ostame endale korralikud päikeseprillid ja seekord hoiame ka neid, mitte ei võta surfilaagrisse kaasa ega kaota ära. Mina leidsin endale eriti nupid ja Triinulikud päikeseprillid, mis maksid *tuhat krooni. Enne, kui ma need ära ostsin, helistasin Megale ja küsisin, kui tema mu isa oleks, kas ta lubaks mul neid osta. "Jah, muidugi osta, nõmedam oleks, kui sa ostaksid 400 kroonised prillid, mis silma ei kaitse." Okei, ostsin ära. Üle jäi Kerttule ka päiksekad leida. Leidsimegi ühed, aga kui uuesti Megale helistasime,et taaskord tema arvamust küsida, sest need prillid olid minu kallitest silmakaitsetest veel paar tuhat krooni kallimad, hakkas ta naerma ja ütles, et ta vaataks siis juba prille, mille hinnad algavad 12000 kroonist. Järeldus- need olid nats liiga kallid ja jätsime kaunitarid ostamata. Kuna kell lähenes ajale, mil oli paras lõunaoodet võtta, keerasime auto Viimsi poole ja kihutasime lumest ja tormist läbi Paadi poole, et süüa miskit mõnusat. Juuksed lumesplögast näkku kleepimas- jõudsime pärale ja saime kinnitust, et miski on juba täna mäda, sest Paat oli kinni. Ärge teie nüüd sinna sõitke, sest nad avavad alles märtsis. Tagasi koduteel saime sõnumi Birxilt, kes teavitas, et õhtuks plaanitud õhtusöögile (tema enda sünnat tähistama) ta ei saa tulla ja mida tegid Sille ja Triin- otsustasid kahekesi, ilma sünnipäevalapseta õhtul Contra(O)ventosse minna. Kell 21 õhtul saatsid neiud Egiptimaal viibivale kolmandale daunile sõnumi: Pärast eelrooga on Kaia ja Kerttu jõudnud juua a) ühe klaasi veini b) kaks klaasi veini b) ühe pudeli veini? Nautisime sööki ja järgmist pudelit veini, kui hakkasime mõtlema, et mis saab edasi. Lõbusas tujus, nagu me olime, seadsime mitme tunni pärast sammud Kaheksa poole, et kaunist reede õhtut tähistada ja meie saabuva hullumeelse reisi alguseks paar rummi juua. Kõige õigem oleks olnud minna koju magama, aga neiud leidsid, et õhtu on veel noor ja Sille-Triin tahtsid möllu. Kõige selle valguses sadasid nad sisse Karla juurde, kus Tann ja veel mõned noormehed vaikset saunaõhtut veetsid. Sauna me ei roninud, aga konjakit õppisin ma jooma, samal ajal, kui Kerttu Karlaga tantsu vihtus. Kusjuures juba praegu hakkan ma kergelt muigama, sest nii lihtsalt ei tehta. Kerttu pani veel eriti hullu, sest möödunud ööl oli ta koos teistega, ILMA MINUTA, pidutsenud hommikul kella kuueni. Aga ühel hetkel läks musi koju ja ma jäin üksi. Kui nüüd mulle öelda, et tegelikult oleks ka õigem olnud koju minna, siis ma ei hakka üldse vastu vaidlema, sest kui ma oleksingi nii teinud, ei oleks mul praeg jalg a la pooleldi kipsis. Igastahes ühel hetkel hakkasin ma Tanelile jaurama, et lähme koju. Ma ei tea, mida ta ütles, aga ilmselt oli ta minuga päri. Astusin veranda peale, et veidi värsket õhku hingata ja kui hakkasin uuesti tuppa astuma, tundsin, et fakk, mul on midagi jalas. Kes soovib nüüd kommenteerida, et kuidas ma ei tundnud, kuidas ma endale aialipi sisse löödud naela jalga astusin, võib seda teha, aga ma sain aru ainult sellest, et asi on sitasti. Hakkasin seda siis välja tõmbama, aga kus sa sellega. Nael oli jala alt sisse läinud ja pealt välja tulnud. Äge. šokiseisus teeb vist inimene hulle asju, aga ma lihtsalt võtsin lipist kinni ja hakkasin seda kogu jõust välja tõmbama. Rõve oli tõmmata mingit rauast jullat liha seest välja, aga õnneks hüppas see asi mu jalast välja. Kõndida sain, aga ma ei suutnud imestada, kuidas oli võimalik, et nael läks läbi saapa talla ja ma ei tundnud??!! Istusime taksosse ja ma ei tundnudki väga valu. Härra T-ga läksime aga niimoodi riiidu, kui ta hakkas mu jalga puhastama, sest minul oli oma arvamus, kuidas seda ravima peaks. Tegelikult oli ju minu arvamus vale, sest ilmselt teab spordiinimene rohkem, kuidas sellistest olukordades käituda. Ja nüüd jõuamegi me selle esimese lauseni. Pärast keskpäeva, kui ma silmad lahti tegin ropu valu peale ja mingil hetkel oma vanemaid kohtasin, pani isa mu autosse, viis Mustamäe haigla tarumapunkti, kus tädi hakkas niimoodi riidlema. Kusjuures, ma olen aasta jooksul käinud 3 korda traumapunktis. Kahel korral olen sõimuga koos ravi saanud, aga ühel korral saadeti mind perse ja öeldi, et see pole nende asi, et mu kurk paistes on. Nii, lugupeetud meditsiinitöötajad, kui ma tulen haiglasse abi saama, siis ilmselt peaksite te ka mind aitama, mitte ainult palgatõusust jaurama.
Kui nüüd keegi arvab, et me Kerttuga beibetame ja pidutseme, siis põhimõtteliselt on teil õigus. Me oleme mõttetud peoloomad, aga meil on vahva. Hoolimata sellest, et mu jalg teeb roppu valu, on paistes ja kinni seotud, on meie elu ikka lihtsamast lihtsam. "Lihtne elu", mis muud.

P.S Mu isa ütles täna hommikul, et me Kerttuga oleme vist ainult WC-s olles lahus:P