linnupoja

Reedel sain ma kaugekõne endistelt kolleegidelt jõustruktuuridest, kes heitsid mulle ette, et ma ei täida oma lubadust blogi kirjutada. Ärge nüüd valesti aru saage, Kätlin ja Anni, aga tol kõne hetkel polnud me sõbrad, vaid kui rangelt formaalsed kolleegid, sest te hakkasite kohe ründma. Aga see mõjus.

Tegelikult peaks alustama sellest, et ma olen nüüd jälle kooliõpilane. Ja kuigi ma vahepeal rääkisin, et ma ei taha elu sees enam Tartusse minna, on pubeka hetke-emotsioon taas möödanik ja hea meel on teatada, et ma olen kommunikatsioonijuhtimise magistris. Mis tähendab, et niigi vähe blogi kirjutamise aega muutub pea olematuks, sest vaja on lugeda, õppida, kirjutada, kleepida, rebida ja kes teab, mis veel, korda saata. Aga tuhin õppida on praegu suur-suurem-suurim.

Kerttu on pagenenud läände. Õigemini Rootsi ja hea, kui Liisist kuidagi veel kinni saab haarata, sest tema reisib samuti pidevalt marsruudil läänemaailm-Eesti.

Vahvat on tegelikult nii palju juhtunud. Aga ma luban, et nüüd hakkan korralikumalt siia kirjutama, sest lisaks sellele, et Anni ja Kätlin seda loevad, on kindlasti ka endal 24 aasta pärast äge kirjapandut lugeda.

Eestimaa suvi on lihtsalt täiesti üle mõistuse. Oleme pere keskel mitu korda rääkinud, et ju siis pidigi nii minema, et me juulikuus Montenegrosse ei saanud sõita ja pidime kodumaale jääma. Ainus, mis me seal oleksime rohkem saanud, oleks  veel rohkem päikest otse lagipähe ja keema läinud auto.

Eilsel vabal päeval sõitsin ema-isa juurde Eismasse, kuna isa jutt ei ennustanud head. Pühapäevane torm olevat nad empsiga lausa vangi jätnud. Kui ma hakkasin Vihula valda jõudma, ei suutnud ma uskuda, et midagi sellist võib meil, siin rahulikus Eestis, juhtuda. Metsariba, mis lahutas autoteed rannast, oli jäädavalt puruks pekstud. Ja see ei ole eksimus sõna "puruks" kasutamises, vaid sõna-otseses mõttes ei olnud suurtest tugevatest kuuskedest, mändidest ega kaskedest midagi järel. Seal, kus laiutas suur metsatukk, on nüüd ainult mõned ükikud tugevamad puud 30 kraadises kaldes. Mida lähemalt ma Eismale jõudsin, seda enam hakkas süda taguma. Teed olid vaevu-vaevu läbitavad ja selle asemel, et rahulikult oma kodumaja ette sõita, oli tükk tegemist, et langenud puude vahelt teed leida. Olgugi, et suuremad teed olid juba läbitavaks tehtud!

Meie maja hoovis ei ole enam kohe kohe valmivaid õunu kandvaid õunapuid, vaid juurtega üles kistud, tundmatuseni muutunud räbalad. Majal ei ole enam paari akent, aga vähemalt on inimesed elus-terved.

Tervitused suvisest Brüsselist! Oleme oma puhkuse lõpuks jõudnud külla Kuldari vennale Gaiusele, kes juba viiendat kuud Brüsselis elab. Küll oli takistuseks kiire koolilõpp, küll muud asjatoimetused, aga otsustasin, et muudmoodi me siia europealinna ei jõua, kui ma Kuldarile lennupileteid sünnipäevaks ei kingi. Mõeldud-tehtud.

Aga esmalt tuleks peatuda sellel, et juuli algus ja Kuldari sünnipäev tähistasid kaua igatsetud puhkuse algust. Kuna Kuldar tahtis oma sünnipäeval teha midagi vahvat, millest ka meie armsatele sõpradele meeldejääv sündmus kujuneks, otsustas ta, et viib meid Tauno Kangro juurde skulpuuri tegema. Tema ise, va kunstihing, on seal mitmed korrad käinud savi voolimas ja naasnud sealt sellise positiivse laenguga, et ka minul, va kunstivõhikul, on tekkinud kihk sealt Uue tänava stuudiost sisse põigata. Ühel soojal juulikuu alguse õhtupoolikul saimegi stuudios kokku ja asusime aktimodelli järgi, Tauno (Kuldari) näpunäidete järgi savist kuju meisterdama. Ja seal me, muidu veinimaiad isendid, voolisime, keel suust väljas, higipull otsa ees ja kõhu pealt alla voolamas ja unustasime isegi selle, et laua peal oli mõnus kihisev Prosecco. Kõige enam üllatas mind Mega, kes igapäevaselt on 120-kilone kapp ja kes vajadusel võiks meil kõigil lihtsalt näo sisse lüüa. Ausalt öeldes konkureeris tema oma kõige enam Kuldari valminud taiesega, aga kuna Kuldar on meist kõigist kõige enam kunsti harrastaja, siis võib öelda, et Megale omistasime Aasta Üllataja 2010 tiitli. Mina sain Taunolt kiita originaalse asendi eest, millisena ma modelli enda puutükil kujutasin, aga olgem ausad, mina olin ilmselt Kerttuga Jannseni kaubamaja taga siidrit joomas, kui kunstianded oksjonile läksid. Igatahes oli see superäge sünnipäev:)

Suurema osa puhkuse ajast lebotasime lihtsalt Eisma rannas, lugesime raamatut ja üritasime Lohusalus ka lohet lennutada. Üks katse läks küll aia taha, sest Kuldaril kukkus lohe vetikatesse ja 4*25 meetrit pikkade liinide puhastamine võttis kauem aega kui eesti keele ja kirjanduse tund kolmapäeviti kokku.

Kuidagi mõnus on olla. Erinevalt eelmise aasta puhkusest, mil harva kuiva ilma nägi, on sellel aastal tõepoolest sjuperljuks. Aga egas midagi. Läheme veel õhtusele jalutuskäigule Brüsseli vanalinna. Ja muide, lugesin reisifoorumist, et Brüssel on üks mõttetu linn. Tõepoolest, kas mina olin seda meelt, kui tavel siin ühel komisjoni istungil käisin, sest väljas oli rõske ja plägane. Aga nüüd, kui väljas on soe, parkides õitsevad lilled ja Gaius teab armsaid turistivabu kohti, kus külma kirsiõlut rüübata, siis julgen kõigile eurolinna vastastele vastu astuda. Ahjaa, see Pissiv Poiss oleks võinud küll suurem olla:) Ülehomme kulgeme edasi Pariisi. Eks kuuleme- näeme.