linnupoja

Jah, nüüd, kui ma selle avalikult välja ütlen, ei ole mul enam tagasiteed. Ei, ma ei hakka mängima põgenevat pruuti lähenevate pulmade ees, kui Kätlin ja Anni seda juba arvata jõudsid. Mu armsad tippsportlastest kolleegid, kuuldes, et ma tahaks ka suusatada, kaasasid mu treeningutesse ja lubasid mind registreerida Tartu maratonile. Ma ei tea, kas mu nimi juba kuskil ilmunud on, aga tõsi ta on, et ma andsin neile nõusoleku 21.veebruaril POOL Tartu maratoni distantsist läbida. Ja nüüd me siis suusatamegi, ühel päeval Aegviidus, teisel päeval kodule lähedal Pirital, kolmandal Harkus, neljandal ujun, viiendal jään kogemata voodisse tukkuma ja ei jõuagi suusarajale. Minu jaoks pole tähtis, kas ma sõidan selle läbi 1,2 või 8 tunniga (tegelikult siis pannakse vist finiš kinni ja mind saadetakse otsima Kaitseliidu päästesalk?), peaasi, et ma selle läbi sõidan.

Esimene kord Aegviidus suusarajal olles, selgitas Timmo, et
a) Ma sõidan valesti
b) Ma olen laskumisel liiga püsti nagu puunukk ja mu suusakepid vaatavad taevasse- nii ei TOHI
c) Paaristõugete ajal olen ma liiga püsti nagu puunukk ja ma ei aita põlvedega kaasa tõukamisele
d) Ma sõidan valesti
e) Ma ei sõida ennast korralikult tõusul suusaga kinni (wtf?)
f) Mu suusakepid on liiga kaugel ees ja mul tekib paus kepi asetamise ja tõukamise ajal
g) Ma sõidan valesti
h) Ma sõidan valesti
i) See ei ole normaalne, kui ma mäest üles sõites tagurpidi alla hakkan vajuma ja lõpuks lumme selili prantsatan.

Üleüldse kästi mul kepid ära anda ja lihtsalt libiseda ja klassika sammu õppida. Aga kuna mu suusad olid liiga libedaks määritud, ei olnud mul mingit pidamist ja hea, et ma ninali ei lennanud. Tegelikkuses ei olnud mu suuskadega ilmselt midagi viga, vaid see on jälle üks hädine vabandus, miks ma ikkagi 1 sammu asemel edasi 2 tagasi liikusin. Enam ei aita isegi see vabandus, et mul on väljas külm miinus 14 kraadiga suusatada, sest alles ma olin kekkasin, et mul on uus soe suusapesu.

Oijah, raske saab olema mu teekond suusamaailma. Ega’s midagi, igaks juhuks ütlen ära, et kui ma tänaselt Harku raja läbimiselt ei naase, sooviksin kindlasti tervitada tupsut, nupsut, Kuldarit, Bibut, emmet-issit, Liisi, Annit, Kätlinit, kõiki TIKi viienda B klassi õpilasi, vanaema, vanaisa ja kõiki neid, kes ära tundsid. Soovilooks paluks midagi Backsteet Boysilt.

Tänasin oma Armastusevikatit Triinu kingituste eest ning sain vastuseks, et tal on kahju, et ta ei jõudnud ise mulle kehakoorijat ega kehakreemi ega näokreemi teha. Ma hetkeks olin natuke üllatunud, sest mismõttes ta neid ise valmistab, aga üsna pea sain vastuse. Kevadel tahtsid nad oma onutütre Gretega midagi ise õppida ja kuna nad arvasid, et leiva valmistamise õpitoas on seltskond liiga kirju, otsustasid nad minna Harmoonikumi ökospaase kreemide valmistamise kursusele. Seal said nad teada hämmastavaid asju:
- hirmkallid kreemid sisaldavad naftaühendeid (eksin kindlasti terminiga, sest trots keemiõpetaja vastu oli põhjuseks, miks minust ei saanud arsti)
- kallid ja moekad deodorandid imenduvad raseerimise tõttu tekkinud kaenlaaluste miniaavade kaudu lihtsalt verre ja lümfidesse ning just seetõttu on viimastel aastakümnetel massiliseslt hakatud naistel lisaks rinnavähile avastama ka lümfivähki
-isegi apteegis müüdavad teoreetiliselt eriti neutraalsed beebidele mõeldud kreemid sisaldavad neid samu naftaühendeid, mis muudavad kreemid kaua säilivaks. Tõsi, minu meelest olen ma emagi sahtlis näinud mingit vähemalt 5 aastat vana NIVEA kätekreemi ja ma usun, et ma pole ainuke.

Jnejne.

Just sellepärast teevad nad ise endale kõiki kehale ja näole määritavaid kreeme. Sattusin Triinu räägitust vaimustusse. Mis seal salata, eks olen minagi ostnud endale kalleid kreeme, arvates, et need on paremad, kui tavalised 100-kroonised ostud. Tegelikult ma eksisin. Triin veetiski eile mitu head tundi peterselli- ja valge mündi tõmmist tehes, mesilase vaha ja apelsini seemete õlisisid ja muid mitmeid mitmeid erinevaid komponente kokku vispeldades ja õhtul saingi ma endale nöokreemi, kehakoorija ja näoõli. Nende "probleem" on selles,et kuna nad on täiesti looduslikud, ei püsi näokreem üle kuu aja värske ja seejärel tuleb uued teha. Samuti ei ole selliste kosmeetikumide valmistamine odav lõbu, sest ega ilmaasjata pole NOP ega muud ökopoed (üks on Tartus meie kodu juures ka) meeletult populaarsed inimeste hulgas. Ja ma ei aja kindlasti mingit öko promomise juttu, vaid pigem seda, et enda tervise eest tuleb hoolitseda, kasvõi sellistest lihtsatest asjadest alates. Ma küll ei taha, et lapsed igasuguste allergiate käes kannataksid, sest nende ema mökserdab neile mingeid vägevana ja kõikide apteekide poolt kiidetud kreeme peale, missest, et ta teab, et kõrvatoimete tekkimisel tuleb pöörduda arsti poole.

Laupäevasest pokkeriõhtust veel mõnus väsimus kontides, hakkasime meile mitteomaselt pühapäeva hommikul telkut vaatama.

Juhuslikult olid kanalid niimoodi seadistatud, et nägime esmalt ETV-st Tähelaeva Aleksei Turovskist. No on imemees. Tuli meelde üks üritus loomaaias, mida me mõned aastad tagasi Raivoga väisasime ja kus Turovski tegi pärast ekskursiooni. Peakski vist loomaaeda minema. Ma olen alati suvel või hiliskevadel loomaaias käinud, mitte kunagi päris talvel. Võiks traditsiooni murda.

AGA. Pärast Tähelaeva algas Kersna uus saade "Sind otsides". See on teada-tuntud, et ma olen kõige suurem tönnija, kui midagi on südamlikku või armast. See lugu isast ja pojast, kes polnud 28 aastat teineteist näinud, puges mulle nii hinge, et ma nutsin kohe nii intensiivselt, et hakkasin luksuma. Ja isegi Kuldaril olid silmad märjad. Vapustavalt hea saade. Sellepärast ma olengi võõrdunud teleka vaatamisest, et seal on mingid petside nõmedad saated. Ma saan aru, et need 200000 ära võlutud vaatajat naudivad neid eluolu-näitame-kolmanda-eesti-inimeste-elu ja tunnevad neile kaasa, ja mul on ka neist kahju, aga no need saated on kohutavad. Seepärast oligi nii mõnus vaadata „Sind otsides“. Pärast rääkisin ema-isaga ja nemad ka olid kahekesi nutnud. Ma kindlasti kirjutan neile saatetegijatele, et nad ajavad õiget Eesti asja.

Mihkel kinkis mulle sünnipäevaks selle uue ja popi lauamängu mehest, kes teadis ussisõnu. Hakkasime siis laupäeva õhtul seda õpetust Laura-Indreku ja Sawyeriga lugema ja mitte midagi ei saanud esialgu aru. Lugesime 4 korda uuesti õpetust ja hakkasime isegi mängima, aga ikka ei saanud aru. Seega jätsime selle mängu kus seda ja teist ja Sawyer tõi välja žetoonid ja mäng läks lahti. Pärast mängu oli meil vaja minna Laura ja Indreku juurde ülakorrusele viinerikastet ja kartuliputru sööma ja diskot tantsima. Ühel hetkel kuulsime, et keegi koputab. Koputiseks oli välismaalasest naaber, kes meid kutsus enda juurde kuulama, kui valjult see muusika tema tuppa kõlab, mida meie kuulasime. Läksimegi siis tema magamistuppa ja üritasime kuulata, aga no mina ei kuulnud mitte midagi. Tegelikult ei ole minu kuulmine objektiivne, sest ma ei kuule alati hästi ja seepärast oli vaja ka teiste ekspertarvamusi. Vaatasime üksteisele otsa, tegime huvitunud nägusid, üritasime veel pingsamalt kuulata, aga no mitte mingit tümpsu. Aga naaber oli päris ärritunud ja rääkis mingitest esemetest, mida ta peab ostma, et seda valjut muusikat summutada. Ausalt öeldes olime päris segaduses. Mina hakkasin vabandama, aga sain pärast Indrekult sugeda, et see inimene kirjutab neile 5 meetriseid kirju, et teda kiusatakse muusikaga. Lõpuks viskas Kuldaril ka üle, mida juhtub VÄGA harva (meie koosolemise aja jooksul olen ma kolm korda näinud teda vihastamas -  üks kord minu peale, üks kord mingisuguse pillimehe peale ja nüüd kolmas kord selle välismaalase peale) ja ta ütles inglise keeles kaks paha sõna sellele onule. Harjugu ära, et ta elab kortermajas, mitte üksikul saarel. Oijah, saime päris palju naerda lõpuks.